Vana Hipi

Tegelikult küll mitte üks vaid kaks ja mitte täna vaid eelmisel reedel. Ja mitte minul, kui kellelgi peaksid mingid kahtlused tekkima. Ei mitte. Aga nii lähedase inimese puhul, nagu seda on nende laste ema minu jaoks, pole tegelikult isegi vahet… vähemalt minu jaoks. Et tulevikus sobib ilmselt nentida: muretse su pärast, nagu oleksid oma laps!

Ja ma tean, kui oodatud need kaks väikest poissi on, seega on nende vanemad kõik vajaliku ilmselt ära teinud. Aga ülejäänud floora ja fauna poolt: TERE TULEMAST SIIA MAAILMA, VILLEM JA OSKAR!

Ma tulen teid täna vaatama ka, juhhei!

Midagi erilist on värsketes beebides. Kõik see jutt, et inglikoorid laulavad ja. Vat kui laulavadki.

P.S. Kuuldused või miski hämar pildimaterjal selle kohta, et MINUL midagi laste sünnitamisega pistmist on, on tõesti tugevalt liialdatud.

Näh, lugesin siin sissekandeid ja jäi üks pirukategemine silma. Ma ei ole suur toidutegija ega sellest blogija, aga seekord tuli piruk nii nästi välja, et ei saa ju uhkustamata jätta. Isegi teismeline, kes alguses arvas, et ma peaksin tegema suuremal hulgal hoopis ühtesid teisi pirukaid, mis talle jubedalt meeldivad, ei põlanud isegi teisel päeval ära. Ehk siis Anu Ämma Pirukad, mida ma tegin peaaegu et õige retsepti järgi, aga riisi ei pannud (ma pole kunagi lihapirukate sees riisi armastanud), porgandeid ei viitsind riivida ja sibula asemel panin porrut ja tsillipipart. Ja paprikat. Täidist jäi natuke üle, sellest tegin teisel päeval hakklihakastet. Ja mulle see taigen meeldis täitsa, mul tavaliselt pärmitaigna rullimine ei õnnestu eriti. Võibolla ka sellepärast, et mul pole õiget rullijat ja selle veinipudeli sain ka sõbra käest. Aga mul pole nagunii erilisi küpsetamise tingimusi, nii et… Tuleb rahuil olla sellega mis on.

Foto pole küll suurem uhkustamise asi, teadlikumad inimesed ilmselt varjaks sellist käkerdist kõigi eest, aga mul niisugusi eelarvamusi pole.

Üldiselt ma ei plaaninud neid pirukaid ise süüa, sest ma olen loobunud nisujahu ja sealiha toodetest. Aga ühe siiski proovisin ära. “Vastikud pirukad,” porisesin kui järgmise taldrikutäiega raamatu manu siirdusin. “On jah vastikud pirukad,” porises mees, kui õhtu hilja veel viimase taldrikuga arvuti ette siirdus. “Mmmmmmmm, pirukad!” ümises teismeline järgmisel hommikul, kui kõigi rõõmuks viimased kaks pintslisse pistis.

Vedra kokkusattumise tõttu astus just siis kui ma viimast pannitäit ahjust välja võtsin, uksest sisse EMORI uurija ja sai ka suu seks. Aga kuna mul oli tuba koristamata, siis ma kardan, järgmises peres rääkis ta pigem sellest, kui suured tolmurullid laua all olid, kui mu maitsvatest pirukatest. Ei vea ikka.

Daki meemas. Ma teen järgi.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Vaevalt, ehkki mingi seaduspärasus on ilmselt esitäht. See ühtib vanemate õdede-venna omaga. Aga mul ainukesena on kaks nime, mida ma enda teada küll kellegi teise järgi ei saanud (erinevalt vennast-õest, hahaa, ma ei tea, kas te teate seda lugu üldse). Kokkulepe oli enne nimepanemist vanematel olemas,  aga miks isa, kes selle asja ära vormistas, küll sellise twisted nükke veel tegi kellegagi aru pidamata, peaks tema käest tõesti küsima. Siiani on seda lugu rääkinud ainult ema, kes väidab end olevat selles küsimuses täielikus teadmatuses.

2. Millal viimati nutsid?

Viimati oli miski PMS asi vist. Seega ei ole meeles ja ei old ilmselt kellelegi arusaadav ka.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Jah. Mul on õega sarnane käekiri, aga õel on ilusam. Vennal millegipärast on varesejalad ja teine õde kirjutab vist vastassuunas kaldega ja sootuks teisiti. Aga viimasel ajal on nii vähe kirjutatud, võibolla on mul ka miski ebameeldiv käekiri tekkind.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Pange meekana. Mmmmmm… maksab üldse öelda, et seda saab endale nii harva lubada.

5. Kas sul on lapsi?
Üks. Tüdruk.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei julge lubada.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Mismõttes.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Õnneks poolteist aastat tagasi. Paranemine on vastik.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Olen sooritanud, aga ei tea, kas enam prooviksin. Mitte et kõrgusega miski teema oleks, aga jube vastikult lööb vere pähe. Võibolla ise juhmitasin midagi ära. Langevarjuga võiks proovida.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö maisihelbeid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Proovin leida jalatseid, kus seda ei pea tegema. Enam-vähem õnnestub.

12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt vähem kui tahtejõu poolest.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Jogurti-mustsõstra.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kui on kaugel ja liigutab, siis kõnnakut. Lähedalt vist nägu. Mis seal muud silmata.

15. Roosa või punane?
Muidugi punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Vahel ei meeldi mulle mu enesekesksus. Vahel jälle meeldib, kui parajasti tundub lahe olla selline evil. Aga mul on Dakiga selles mõttes sama mure, et viimasel ajal on kole tähtis olla heas väljanägemises. Ja see ei ole ju ometi nii tähtis.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Tervet enesetunnet.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Päris ainult endale ostsin viimati jõulukingiks kõik Videviku-sarja raamatud.

19. Mida hetkel igatsed?
Tervet enesetunnet.

20. Mida viimati sõid?
Täna sõin viimati õunu.

21. Mida hetkel kuulad?
Praegu olen tööl, seega raadiot.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Ma oleksin ilmselt punane. Aga miks just rasvakriit, kui tohib küsida?

23. Lemmiklõhn?
Puhas lõhn. Aga mulle meeldib ka maikellukeste, jasmiini, toominga, lavendli, sandlipuu ja viinamarja-viiruki lõhn. Ja tegelikult meeldib mulle küpsetamise lõhn köögis.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Täna hommikul helistasin mehele, kellel oli peale puhkust esimene tööpäev ja kes äratust soovis.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall. Murdmaasuusatamine.

26. Su juuksevärv?
Blond.

27. Su silmade värv?
Miski hallikas segu. Üldiselt hall, aga täpitatud.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Kannan prille.

29. Lemmiktoit?
Üldiselt armastan soolast, aga sokolaad on kõige parem asi üldse. Söögiküsimus oli juba ju.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudne ja verise lõpuga õudukas. Ma ei armasta tegelikult ka õnnelikke lõppe. Filmis.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kinos vaatasin uut Sherlockit. Kodus jälle Marukoeri. Marukoerad on parem.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Leidsin pika otsimise peale triibulise meremehesärgi. Villane, voodriga, praeguse ilma juures sobivaim riietusese.

33. Suvi või talv?
Talv ja siis suvi.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad.

36. Mis raamatut hetkel loed?
“Harju tänav ja teised”, aga see ei ole pooltki nii huvitav kui ma lootsin. Lisaks on käes “Meistri ja Margarita” lugemise aeg. Sellest peaks eraldi posti tegema.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Tavaline ring.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Eile vaatasin Monki.

39. Lemmikheli?
Vaikus.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Uhh, päris piinlik kohe…. ma ei hakka ütlema isegi.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Minu suurim oskus on olla kõige parem mina.

43. Kus sa sündisid?
Rakveres.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üldiselt ei tohiks istessetõuse üldse teha, aga vaevalt ma selles eriti käpp oleks. Seda teist, lubatud klõhulihaste harjutust peaks proovima enne kui midagi öelda.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Eile vist.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mulle meeldivad paljud väljamaal elavad eestlased, kellega meelsasti isegi tutvuse soetaks, aga üldiselt ma niiväga ei kipu netitutvusi päristutvuseks viima. Juba pikemat aega.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Päris siiralt – ei tea.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma oleksin heameelega kass.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Ahsa, vastasin ennetavalt eelmise küssa juures.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kõik kes mind loevad (ma vähemalt loodan et neid on kümme). Noh, kiirustage kiirustage!

Nonatukeneikkameelitabkakuipalutakse…

Kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969

Täitsa kindlalt võin öelda, et ma ei olnud isegi plaanis veel mitte.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Kurat seda teab. Ma ilmselt sain nii hilja sellest sündmusest tagantjärele teada, et ei oskaks mingeid seoseid luua täna enam.

3. toimus Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986

Isegi sellest kuulsin ma mu meelest tükk aega hiljem… minu meelest oli lausa maikuu juba väljas. Igatahes seda ma mäletan küll, et hiljem räägiti päris tõsise näoga happevihmadest, mis siiski vist meie heinamaale maha ei sadanud.

4. Balti kett 23.8. 1989

Sellel päevalsõitsin ma bussiga Järvamaalt Virumaale vanaema poole koos täditütrega. Tädipoeg oli vist ka. Nii et nemad ka ei seisnud kuskil. Ega vanaemagi. Aga buss liikus mitu puhku ketipiirkonnas, nii et võib öelda, sõitsime läbi.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Siis olin ma lapseootel. Sellel tuulisel külmal ja rõõmutul päeval ärkasin hommikul üles ja isa oli pannud lipu välja, et Läänemerel on suur laev põhja läinud. Siis me veel ei teadnud, kes meie perekonnast selle laevaga põhja läks ega ausalt öeldes ei osanud seda kartagi.

6. Diana suri 31.8. 1997

Esimest ja viimast korda väga jabural üritusel minega BBSummer. Ma olin seal tegelikult nö kehaks, ehk lisandina kaasas sõbrannal, kellest sai minu venna esimene naine ja vend meid sinna kutsuski… õigemini mind ta ei kutsunud siis, oli sunnitud võtma, hä-hä-hää. Ja kui me siis kaks päeva hiljem, täiesti uudistepuuduses meie vanematekoju naasime, siis ei saanud tükk aega aru, mis seal telekas jahvatati. Ema sai siis meile pikalt seletada, lisades omalt poolt: “jah ütle seda elu nüüd, oled küll rikas ja kuulus, aga ikka ei midagi kasu!”. Tõde kõneleb emade suu läbi.

7.saabus aasta 2000

Toomemäel sünnitusmajas. Sest pidid ju milleeniumilapsukesed tulema. Tegelikult ei sündinud sellel ööl Tartus mitte kedagi, esimene vist alles hommikul nägi ilmavalgust… või umbes nii. Passisime fotograafiga mitu tundi ja ma poseerisin ise, kuni igavaks läks ja otsustasime niisama tähistama minna.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile  11.9.2001

Tööl. Aga vist käisin ka korraks ära ja siis kui tagasi tulin, oli juba kõik teisiti. Töö muidugi korraldus kõik ümber päris mitmeks päevaks.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

No kes seda teab, kus ma sel momendil parajasti olin, aga kui varahommikul sellekohane teade tuli, saatsin ise sõnumi sõbrale, kellega meil on selline veider traditsioon kujunenud. See ilmselt on olnud sellest sarjast suurim pomm.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Kasutades ära pühapäevast päeva ja väga külma ilma istusin kodus ja ei teinud mitte midagi.

Jah, ma ei ole meemar… küsimused ei olnud ka väga erutavad, vabandust. Ja üldse, olen seda siin netiavarustest paljude inimeste vastustest leidnud, et kõik olid juba varases nooruses kole informeeritud, vaatasid – kuulasid soome uudiseid ja üldse. Mina olen ilmselt jäänud selleks maakaks, kes alati ja ei tea siiani mitte millestki mitte midagi.

Ma kedagi nimeliselt meemima ei hakkaks, täidetagu kui huvi on.

Ei, tänavune talv on olnud tipp-topp mainekujundussündmus. Enamik sellest, ehkki praegu ei mäleta keegi seda tahame-valgeid-jõule-soigumist, mis veel detsembris valdavalt kõlas. Nüüd näivad hanged püsivat kuni jaanipäevani. Ja mitte ainult hanged. Romantilisemad inimesed nimetavad seda talvemuinasjutuks ja reeglina näeb sellist pilti ainult vahel filmis. Kui on juhtumisi peale juhtutud, et seda filmida. Aga meil nüüd juba nädal aega järjest vist on selline talveromantika et lase aga olla. Ja ma ei saa kodus midagi tehagi, sest peab akvast välja vahtima, võlumetsa imetlema.

Eile kõndisin üle kassitoome ja eriti pimedas paistis silma, kui must-valgeks on elu muutunud. Täitsa veider kohe, aga samas ilus. Inimesed ise võiksid värvilisemad olla muidugi, minul näiteks on roosa müts ja sall. Ja ilmselt käin vahepeal kollase kombekaga, siis saab näiteks miniseelikuga kekutada siseruumides. Mugav ju. Samas efektne. Nii sees kui väljas.

Aga jah, kes on nüüd juhuslikult just praegu meile külla tuleb kuskilt kaugemalt, see vist saab küll vapustuse kogu ilust. Eestlased käivad ringi mõmm-mõmm, väga ei erutu ja vererõhku ei tõsta,  aga tuju läheb kuidagi paremaks ikka. Ja naeratus tuleb.

Aga võibolla on see minust ka.

No annaks taevaisa kannatust, eksole. Ja head tervist. Nagu öeldakse, viimast on juba selleks vaja, et jõuaks korralikult haige olla. Muidu ei pea arstide vahet joostes vastu.

Minu ja minu selja suhe on muidugi laialt teada, küllap on ka loogiline, et ma ikka tahaks hästi terve olla. Kes iganes on seljaprobleemide küüsis olnud, teab väga hästi, millest ma räägin. Eelmisel aastal käisin ühe mehe juures, kes natuke surra-murratas, vaatas ja katsus, surkis nõelaga ja sussutas sigariga. Oli kasu ja kõike, aga üldiselt jäi peale arvamus, et kui on ikka nuga saanud selg, siis ei saa seda energiat enam nii liikuma nagu vaja. Ja kui ei ole määratud aitama, siis ei aita ka. Mis ma oskan öelda selle peale, ju siis ei olnud määratud. Eks ta võttis mind ikka päris mitu korda vastu ja iga kord tahtis aidata, aga nii nagu mina ette kujutasin, see tulemust ei andnud.  Noh, igatahes suur tänu. Ma olen tema teeneid heal meelel soovitanud teistele hädalistele, kellel võib paremini minna.

Aga ma ei ole sellega ka nõus, et igavesti kügelema jääda. Füsioterapeudi poolt määratud harjutused mõjuvad aga ka vahel nii, nagu mitte ei peaks, ehk siis ajavad selja peaaegu täiesti krampi. No nii ei saa rallit sõita ju. Ja ma ei saa aru ka, missee täpselt seal valesti on. Praegu on pinnale jäänud kaks versiooni: ma ise teen ikka midagi valesti või on  siiski mingi muu pull, mille praavitamise peale keegi ei ole veel tulnud. Mõlgutan mõtet teha veel kirot, võtta ette teekond mind juba palju aidanud jaapani massaaži praktiseerija juurde ning küsida nõia käest. Kaks neist tuleb tegemisele, eks siis näe. Pärast on mul ka südametunnistus kubemes või kuidas see oligi…

Nojah, aga eile muidugi sain kainestava kogemuse osaliseks, mis kinnitas, et lisaks heale tervisele peab sul ikka rahakott ka suure puuga seljas olema. Ammust ajast miski nahaketendamine ajas jälle arsti manu, sest nõme on ju. Selgus (nagu viimasel ajal üldse minu haigustega), et polegi nagu midagi viga, aga määrige ikka selle salviga ja võtke noid kapsleid. Vähemalt kaks kuud. Eksole, miks ma ei võta siis. Kuni apteegis selgus, KUI PALJU see kreem ikka tegelikult maksab. “Misasja!” karjatasin hakatuseks, proviisor isegi tõmbus ehmatusest pisut kaugemale. No ma ei tea, selliste hindade juures on minu reaktsioon pigem oodatud kui üllatuslik. Aga häda ajab härja kaevule, mistap sooritasin ikka ostu ära, ja noile teise kuu kapslitele tuleb veel kuu aja pärast järgi minna. Ei tea, kui palju siis oleks raha tahetud, kui mul ka midagi tõsist viga oleks. Vedas ikka.

Olgu see lugu teistele õpetuseks ja hoiatuseks.  Ja mulle endale ka, sest üldiselt on käed-jalad ja pea ju päris kõlbulikud veel.

Esiteks: kui te tahate lähiajal Tartus kohupiimaga seinu värvida, siis põhimõtteliselt võib niisama kohupiima seina mätsida. Minu sõber ostis kogu linnas oleva booraksi ära ja kuna hulgimüüja olevat uksed kinni pannud, ei tea, millal jälle saab. Päris tõsiselt, tal olla isegi puudu jäänud, viimase pära sai ema käest.

Aga te võite minna vaatama, kuidas sõber muidu ka maalida oskab. Tampere majas avatakse neljapäeval näitus (mille kohta ma saan praegu aru, ei ole kuskilt netist linki võtta. tule taevas appi!), sealt on igat ja saab endale ka. Vahetatakse raha vastu.

Side lõpp.

2010 on tõesti kuidagi ilus aastanumber, nagu Marta tabavalt kirjutas juba. Kuidagi konkreetne.

Eelmisel aastal oli mu vahetus täiesti kummaline. Tekitas segadust ja küsimusi nii minus endas kui ka neis, kes pealt nägid. Mind tabas nimelt väga tugevalt tähistamise vastumeelsus. Et mis mõttes ma PEAN, kui on soov hoopis panna silmad kinni ja mitte kedagi näha ega kuulda, sest mul ei ole mõtteski huilata, karata, rõõmustada, pidutseda, šampust ma ei joo ja üldse, aeg liigub omasoodu, hommikul tõuseb päike ikka samast kohast ja linnukesed oksal ei saa muhvigi aru. Nii et ma läksin täiesti kangeks ja hakkasin nutma.

Pole just parim lahendus, olgem ausad.

Sel aastal oli mõnevõrra parem, ehkki väike hirm oli nahas ikka. Aga õnneks teeb sõber oma uues korteris remonti, asjaga on kiire ja parajasti aastavahetusel oli tal plaan seinu värvida. Esiteks mulle värvida meeldib, teiseks on see vähemalt mingi silmaga nähtavalt kasulik tegevus ja kolmandaks, pole vaja midagi tähistama minna. Mõned tagasilöögid muidugi olid, esiteks muidugi oli mees pisut nördinud, aga me saime tööga varem valmis ja ma olin söögi ette ära vaaritanud, nii et see sujus. Teiseks teatas muusik-sünnipäevalaps, et kuidas nii, tema sünnipäevale ei mindagi??! Noh, mina sinna igatahes ei jõudnud, peale maalritööd viskasin siruli ja Jägermeistri väikese abiga olin selleks ajaks, kui pool värvijameeskonnast pidusse hakkas minema, üsna küpse.

Siiski ajasin minagi Ilvese kõne ajaks silma pärani ja kuulasin liikumatult teki all lebades ka saluuti, aga õnneks oli sel aastal väga lühidalt ja ilma pikema kobinata saabus 2010 meie jaoks tasaselt.

Üldse oleks rohkem rahu vaja.

Blogipalli jagas Birx, mina vastan

Minu neli töökohta:
(Ma olen pmtslt töötand ainult ühes kohas. Issand kui ebaoriginaalne).

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
Madissoni maakonna sillad
Star Warsi seeria (kuna ma olen fänn)
Forrest Gump
Õhtusöök lollidega (prantsuse uumor)
(Mul ei ole lemmikfilmi vist… ja romantilised komöödjad jäid kõik välja)

Neli kohta, kus elanud olen:
Tartu
Viljandi
Paide
Türi

neli teleseriaali, mis meeldivad:
Simpsonid
Monty Python
Fowlty Towers
Friends
(Ma vaatan tegelikult palju rohkem sarju, aga õnneks mitte väga palju. House ei mahtunud praegu sisse…)

neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
Saaremaa
Vidrike
Pärnu
Laupa
(See on muidugi ränk ülehindamine, sest nö puhkusereisil või spetsiaalselt puhkamas mingis kohas ma olen käinud vist tõesti korra Pärnus. Ja Pärnu isegi ei meeldi mulle eriti. Noh, Vidrike talli ma läksin ka puhkusemõtetega. Aga need on siis kohad, kus ma tunnen, et olen PUHANUD)

neli lemmiktoitu:
šokolaad
veiseliha
jäätis
juust
(Peale šokolaadi tegelikult võiksin ilma ka läbi saada. Ehkki juust tekitab ka kiusatust tavaliselt…)

neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
gmail
BNS
erinevad ajalehed
oma blogisse viskan ka ikka pilgu peale vist
(Nii jääb mulje, nagu ma üldse ei surfiks ringi. Aga kuidagi varieeruvalt, mitte iga päev kindlad lehed. Ja kodus ma püüan netti vältida. Sellepärast et ma puhkan)

neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
Kodus voodis teki all magamas (kaisus)
Hobuse seljas täisgalopiga tuiskamas
Eilsel jõulupeol
Kuskil spas või kohas, kus minu eest hoolitsevad hellad käed.
(Novot eksole, eile oli väga tore pidu, mis andis mitme aasta kogunemistele silmad ette. Et ma oleks seal heameelega veel olnud või oleks praegugi. Aga samas oli see ELU VÄSITAV, pealegi kesse tark siis tööd järgmine päev teeb, hurjuh. Nii et voodi oleks hoopis parem. Ja minu voodi minu kodus on kõige parem. Hobusega galopeerimine kuulub aga vaimustavamate tegevuste hulka, mida ma elus olen teinud. Ratsutamine mõjub kuidagi romantiliselt… ja kõik see kiirus… oh, ma loodan ennast enne nii heasse korda saada, et sadulasse tõusta, ette kui jalad on nii kuivetunud et ei saa enam maast ise hobuse selga. Noja spa, noh, pigem nagu mõni selline koht, kus keha eest hoolt kantakse. Ja see ei ole mina ise. Muidugi on igal ajal vajalik olla sõprade keskel, aga andke andeks, ma ei väljasta praegu eriti bittigi. Mõjuksin lihtsalt ebaviisakana)

neli blogijat, kes võiksid seda teha:
Las ma jään viimaseks, nõrgimaks lüliks seekord…Pealegi kui mina olin Birxi listis juba viimane, mis võimalusi mulle siis veel jääb?

Raamatud, raamatud, raamatud. Mulle meeldib väga lugeda, peaaegu et valimatult. Palju rohkem kui filme või teatrit vaadata. Võibolla sellepärast on ka talv minu lemmik, see on justkui õigustus kodus raamatu lugemiseks. Mitte minu, vaid muu maailma jaoks, et kui näiteks suvel võiks olla õues hoopis, vähemalt paljud näivad nii arvavat.

Aga üldiselt ma usun, peaksime kõik olema maruõnnelikud kirjaoskuse üle. Et meil on üldse võimalus midagi niisugust teha. Nii lihtne ja samas geniaalne, võiks lausa öelda. Just hiljuti raamatupoes käies tabas mind hoopis isesugune kurbus, et ma ei jõua iialgi kõiki raamatuid läbi lugeda. No isegi selles konkreetses riiulis olevaid teoseid, mille ees põrnitsedes ma sellele järeldusele jõudsin. Kvantiteet pole muidugi oluline, aga ikkagi. Minu enda ebatäiuslik isiksus on suurim takistus. Aga ma annan oma parima, kasutades andeid ja asju, mis minu käsutuses on.

Lühidalt: alles poolteist nädalat tagasi tutvusin ma Stephanie Meyeri Videviku-sarja esimese raamatuga. Noh, tõele au andes peab muidugi ütlema, et filmiga, aga see ei muuda oluliselt asja. Erinevalt teismelisest, kes vaatas enda sõnul filmi vaid Robert Pattinsoni vastupandamat sarmi tõttu, meeldis mulle kogu see asi väga. Vampiirid ei pea olema halvad ja päikese käes tingimata põlema süttima, kirg võib olla nii deemonlik kui taevalik, oht on ligitõmbav ja noorus ei ole hukas. Selles mõttes, et autor on peategelased teinud sellisteks teismelisteks, kes nad ideaalis võikidki olla. Ja sihukest ameerikalikku kiipsmailingonniitorejapeamineonollapositiivne suhtumist kah pigem nagu taunitakse. Selles mõttes sarnaneb Rowlingule veidi.

Nii et jah, mulle meeldib see sari väga, nagu ka paljudele teistele täiskasvanutele. Nädalavahetusel neelasin endasse kaks esimest osa, kolmandat polnud raamatukogus parajasti saada ja neljas vist tulekul. Ja kinopiletid ostan kohe ära, et järgmisel laupäeval kohe hommikul vara platsis olla. Filmile muidugi annab tohutult juurde muusika, mitte isegi need soundtrackil olevad laulud vaid score, täiesti lummav. (aitäh, Birx!) Ja ehkki olen nõus mitme teise täiskasvanuga, et see teismeliste teema raamatus asja natuke tüütult venitab, on saaga populaarsus täiesti arusaadav ja põhjendatud. Ja mina kirjutan sellele kahel käel alla. Uhhuu, ma olen jälle noor!

Tegelikult ma võtsin raamatukogust sel päeval Ants Juske mälestusteraamatu ka, nii et pole viga midagi.

Neljapäevane lisand: kohalik ilm viis mind mõttele, et küll oleks headel vampiiridel siin kena elada. Pole päevade kaupa hirmu, et päike paistab või midagi, terve talv läbi peaaegu. Samas suveperioodil on jälle täiesti puuks. Aga siis võib minna jälle kusagile, kus on pimedam.

Lisaks sellele räägitakse, et hunte olla kole palju, võiks ju mingi kõiki osapooli rahuldava kokkuleppe sõlmida. Või siis lasta neil kitsi-põrssaid järada, siis viskavad hundid ise vedru välja. Lisaks minu arvates tuleks ilusate sädelevate inimeste olemasolu kohalikul maastikul ainult kasuks. Nummi. Hoiaks kurjatekid ka ehk kontrolli all. Kõigiti kasulik tehing ju mu meelest.