Martha says:
kui sa koju tuled kas sa palun peseks pesu

luize says:
millist

Martha says:
tumesinist
värvilist

luize says:
sa tahad seda kleiti kanda jah

Martha says:
arvata on

luize says:
pesupesemise võiksid ise ära õppida
praegu kohe

Martha says:
no
okei
gimme the instructions

luize says:
paned pesu sisse, valad pudelist vahendit sinna topsi (see läks küll veidi kõveraks, aga vala sinna 100-ni) ja siis uks kinni, valid pesuprogrammi, näiteks kiirpesu 35 min ja pesedki
pane sinna siis kirjud riided ja ikka rohkem kui kaks kleiti
otsi kastist, seal on veel
ja võta need kollased välja, kui nii kiire on

Martha says:
mitte must ja valge ainult kirju jah
luize says:
jah
Martha says:
aga need pole puhtad onju
kollased

luize says:
ei ole
tõsta samasse maha
ja pesu kuivab ka, vaata kas see on kuiv
muidu pole kuivama panna kuhugi
võid resti tuppa tõsta, siis kuivab ehk ära

Martha says:
okei
aga mihuke vahend ja mihuke on kiirpesu

luize says:
ainult üks vedel vahend on kapis
kiirpesu on see, mille märk on kell

Martha says:
ok

luize says:
pane temperatuur 40 peale

Martha says:
aga sinna karbi sisse ei pane midagi
sinna kus pulber käib
lükkan kinni lihtsalt jah

luize says:
mis masina küljes on, sinna ei pane midagi, lükka kinni

Martha says:
ok
mihuke see vedel pesuvahend veel on

luize says:
kapis kanistri sees
issand jumal pime oled

Martha says:
see on ju klaasipesuvedelik

luize says:
ei ole
see suur, viieliitrine on pesuvahend

Martha says:
kas sellel on punane silt?

luize says:
kust ma tean
seal rohkem ei ole selliseid asju, kõige esimene suur kanister, mis ette jääb, kui kapiukse lahti teed, vasakul pool

Martha says:
kas see on pesumasina kõrval kapis

luize says:
jah

Martha says:
miks seal siis autoklaasipesuvedelik peal kirjas on see on ju misleading

luize says:
sa ära seleta nii palju

Martha says:
ma sattusin segadusse ju

luize says:
jajah, ikka oled veel segaduses veel või hakkab üle minema juba?

Martha says:

ei ole siis
mis selle topsiga juhtus : D

luize says:
ei tea
väsis ära vist

Martha says:
kuidas ma saan siia sada valada kui see on täiesti paigast ära

luize says:
mahub küll

Martha says:
ja topsi panen pesumasina sisse?

luize says:
jah
Martha says:
mis siis kui see ümber läheb?

luize says:
nagunii läheb ju
pesu on sees juba?

Martha says:
jah

luize says:
sis on ok

Martha says:
HAKKAS TÖÖLE

luize says:
tore

Praegusel majanduslikult raskel ajal tuleb igalt poolt teenimisvõimalust leida. Kõige hõlpsam on muidugi välja mõelda mõni maks. Et mul ei ole hästi võimalik kätt näiteks kaupmeeste, autoomanike või niisama maksumaksjate taskusse ajada mõne mõistliku ja põhjendatud asja tõttu, mõtlesin ma just praegu välja isikliku teenimisvahendi. Palun tutvuge: LOLLIDE MAKS.

Täiesti subjektiivselt hakkan ma ümbritsevate inimeste käitumise järgi otsustama, kui palju, millal ja kellelt loll olemise eest sisse kasseerida. Ei usu, et nälga jääksin, sest kasvõi selles ruumis, kus ma alaliselt tööd teen, on iga päev päris mitu lolli inimest. Võinoh, mitu inimest, kes sel hetkel lolli juttu ajavad. Või teevad mõne lolli tüki. Mina olen sunnitud seda kuulama ja pealt vaatama, seega mingi kümneka võiks ju iga kord vähemalt nõuda.

Natuke keeruline võib olla maksu iga kord kätte saada, aga hei! idee on põhiline. Edasi tuleb lihtsalt detailide kallal pisut tööd teha. Kuu aja jooksul saaks ma vähemalt lõunasöögi raha küll kokku, ma usun. Keegi ei tahaks ilmselt minuga enam ühes toas olla selle kuu lõpuks, aga selle võib ka teatud puhkudel plusspoolele kirjutada. No ja siis oleks põhjust ju hakata rohkem väljas käima, mõelda vaid! Eelmisel nädalal käisin korra Illegaardis ja seal tuli üks loll õhtu jooksul kolm korda esinema. Kolmesaja-protsendiline tulu! Mitte maast, vaid lolli käest leitud raha, jeerum küll!

Muidugi, kui lollil parajasti raha ei ole, läheb tüütuks. Detailid, detailid. Aga mõte on ju hea. Sel nädalal pole mul küll aega ja siis ma juba lähen puhkama, aga ma märgin seni kõik kenasti üles ning pärast jaanipäeva on paras nõudmas käia. Siis keegi nagunii ei viitsi mulle vastu vaielda.

Tegelikult tahaks mingi maksu neile tolvanitele ka peale suruda, kes WC-s käies ei oska enda järel puhast potti maha jätta. Peaks mõne hoiatava sildi seina peale panema, näiteks: KUULE PAKSMAGU; VAATA KUHU SA OMA JUNNID JÄTAD!

Ehk siis telekasaaga lõpetuseks selgus eile – mis wifi, juhtmega peab tigipoksi ühendama! Asjaolu, et ükski teine inimene firmast mulle peaaegu nädala jooksul seda ei öelnud, on muidugi hämmastav. Või siis ei tulnud keegi selle peale, et tarbija võib olla nii naiivne, mitte öelda lausaloll. “Aga tegelikult meil on ikka jube voolav kaader ka…” lausus elionimees vabandavalt, enne kui vannitoa ukse kaudu korterist lahkuda proovis. Ei tea, miks inimesed vahel niimoodi uksi segi ajavad.

Igatahes puuriti seina sisse tohutu puuriga jõletum auk, et seda neetud juhet sealt läbi saada. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas see looklev juhe ära kinnitatakse ja kuhu täpselt. Ma ei salli juhtmeid.

Sirt pole üldse ullemaks läind, kui enne oli.

Tigiajastu saaga meie kodus jätkub. Täna oli just uus ja huvitav peatükk, mille kohta sain pidevalt telefoniülevaateid. Nimelt töötab teine tigipoks küll, kui talle juhe taha suruda, loeb ja laeb ja mida iganes vaja on. Samas ei loe kumbki ennast teises toas wifi abil üles, viimane nupp jääbki vilkuma. Täitsa huvitav, kuidas see homme saabuv tehnik olukorra lahendab lõpuks.

Jääge kuuldele. Ma võtsin igatahes vastu otsuse, et mina neile midagi ei maksa, kui ei levi, siis on ilmselt nende endi süü. Jah. Mis nad siis lubavad.

Elan huvitavate võimalustega majas. Ühest küljest uus, hea ja kõigi võimalustega. See, et mõned kohad logisevad, mõni lagi hakkab läbi tilkuma (sest põranda panemise käigus rammitakse kruvid ülemise naabri soojatorudesse), kõik ei saa maja ümber parkida (kohti ei ole, aga ega keegi oma vaba kohta ka sulle kasutada ei anna ju), enamus omanikke ei tunne huvi ei arvete maksmise ega korteri seisukorra kohta, kõik sellised pisiasjad selguvad muidugi hiljem. Aga kaugelt pikaajalisem saaga on seotud telekommunikatsiooniga. No kui parkprobleemid kõrvale jätta.

Juba eos oli ette nähtud tubli kodumaise ettevõtte juhtmepaigaldus, et elanikud tulevikus kvaliteetset telepilti ning ka internetiteenust tarbida saaks. Mismõte on eksole elada värskes majas, kui ei ole paremaid võimalusi kui vanades, eksole. Esmalt selgus, et juhtmed, reod, on liiga peenikesed saanud. Tegelikult oli viga vist rohkem juhtme tüübis, kui jämeduses, aga võibolla ka mitte. Noh, ühed ei sobi, paneme siis paremad, eksole. Aga kui miski asi on juba põhjalikult tehtud, siis tänapäeva ehitustingimustes seda enam nii lihtne parandada ei olegi. Hea on siinkohal tsiteerida Jeremy Clarksoni, kellel esines sarnane mure auto tuuleklaasi vahetuse juures: kuna see pole ena lihtsalt klaas vaid ühenduses kõikvõimalike andurite ja muu vidindusega, võtab vahetus aega väga kaua ja reeglina maksab ka rohkem, kui mõistlik tundub. Nii ka meie majas, kus läks kolm aastat, selgitamaks lihtsa vahetuse võimatust. Umbes aasta läks selle peale, et otsustada: paneme uue juhtmepuntra koos uue kapiga hoopis teise kohta. Esimesi töömehi nähti tegutsemas enne jõule ja eelmisel nädalal selgus, et teenus on nüüd kättesaadav. Ei tea muidugi, mis nad selle vana juhtmepuntraga peale hakkavad, aga kuna lisatasu ei nõutud, siis las ta olla pealegi. Muidugi, see kapp asub täpselt minu vannitoa seina taga ja kui ükskord hakkas see tegema sureva arvutiventilatori häält (ainult et kolm korda valjemat), olin ma üpris pire, et neil selle korda ajamine nädal aega võttis.

Ehkki telekast pole enam midagi mõistlikku juba tükk aega vaadata, tahaks ikka kätt pulsil hoida ja alternatiivne elu ilma internetita on teismelise olemasolul ka päris komplitseeritud, pidid majaelanikud seni muid lahendusi leidma. Õnneks neid leidus ka, pealegi veel erinevatele maitsetele. Meil näiteks oli peen netilahendus (mida teatud majadele ainult pakuti) ja televärk hoopis ühelt teiselt pakkujalt. Ehkki siiani oleks ka ilma selle viimaseta saanud, sest pisut pika juhtme omajana on mu meelest ebaõiglane telekavaatamise eest tasu nõuda (mina olen maalt pärilt ja moodsad välismaa kanalid pole mu lapsepõlvekoju siiamaani jõudnud. Nüüd vist saabub majja boksiga telekas, sest selle päris puudumine millegipärast ei ole võimalus…). Aga eks minagi arenen.

Mistap haarasin härjal kohe sarvist, kui eelmisel nädalal teatavaks tehti: NÜÜD ON TEIE VÕIMALUS! Suvelõpunivägasoodsahinnaga ahvatles muidugi tellima seda kõige-kõiget, ehkki esimesist sammudest oli õhus hoiatusi. Kõigepealt on kogu tellimine minu ajuehitusega inimese arvates mõttetult keeruline. Mitte küll päris raketiteadus, aga siiski, ajas segadusse. Teiseks, milleks pakkuda elektroonilisi võimalusi ja lollitada inimesi teadetega “me oleme teie soovi kätte saanud ja tegeleme sellega, varsti saate”, kui tellimus kaob lihtsalt ära ning keegi kirjutab selle peale lausvalet, nagu poleks ma neile kättesaadav olnud. Huvitav küll, telefon ja meiliaadress on teil olemas, käisite ukse taga või? Kolmandaks, selleks et sul teenust kasutada võimalik oleks, on tihtipeale vaja igaseid lisavidinaid, aga see võib selguda alles hiljem. Nagu ka see, et tegelikult pead sa selle eest lisaraha maksma. Ja tegelikult peaksite selle teenuse saamiseks olema eelnevalt seda, teist ja kolmandat teinud või ostnud.

Asja tipp on aga paigaldusteenus. Igaks juhuks võtad asjad koos mehega, eksole, sest kesse seda ikka ise viitsib teha ja siis on vähemalt kohe teada, kelle süüks ajada kui ei tööta.  “Tehniku teenuse kasutamine maksab üle viiesaja krooni, esimene aeg, millal ta tulla saaks, on esmaspäeval kell üks.”  Hõkk? Ei ma ei teadnud, et see nii palju maksab, ei, teil ei ole seda pakkumise juures kirjas. “Teine võimalus on, et lähete ise esindusse ja võtate seadmed sealt ning täna õhtul saate teenust kasutada.” Eeeeeee….. nojah. Küsimus jääb: mille kuradi pärast ma peaksin üldse maksma raha töö eest, mis sisuliselt pole nii hea, kui see, mille ma ise ära teen? Ma järeldan, et see on mõeldud kasutamiseks vaestele õnnetutele vanainimestele, kes ose tõesti hakkama ei saaks, et siis nende käest sisuliselt raha välja pressida. Karjub ülekohus ja petturlus!

Igatahes tähistab tänane päev uut ajajärku meie siiani tagasihoidlikus kodus, kus tänasest õhtust on rohkem kommunikatsioonivõimalusi kui me kasutame (sest lauatelefoni ma kasutama hakata ei kavatse ja ei saa aru, mille kuradi pärast seda paketist välja ei saa arvata ning sellevõrra odavamat pakkuda) ning tõelisi tagajärgi hakkame tajuma alles septembris. Siis kui suured arved tulevad. Ja hoidke te alt, kui selgub, et see 70 telekanalit on jamps ja loba! Siis hakkan meelega ullult telekat passima, et ikka kogu raha eest meelelahutust saada.

ps. meelelahutuspakett on täiesti eraldi lisatasu eest saadaval. Kõik viis olid pornokanalid.

Tunamullu suvel olid jalgratturid politsei haardes. No lisaks jalakäijatele muidugi. Paistab, et selle suvega, mis ma rattasõitu nüüd vahele jätsin, ei ole viimases osas midagi muutunud.

Noh, ausalt öeldes on kevad rattasõidu koha pealt olnud pettumus. Missa sõidad sellise tuulega-vihmaga eksole. Aga ka siis, kui sõita saab, peab hoolega kohta valima.

Ükspäev oli mul vaja sõita õpetaja tänavalt sõpruse pst-anne ristmikule. Esmalt leidsin marsruuti valides, et parim on lasta üle jalakäijate silla. Minnes polnud vigagi, üksikud vanainimesed ja lastekärudega emmed tõmbusid teelt siiski eemale. Sillal on sektorid eraldatud, aga valel poolel, st rattateel,  nägin ma kõndijaid küll. Aga nagu öeldud, kobisid nad eest ära. Anne kanali ääres on rattatee märgitud küll kõnnumaale, aga sinna oleks ma küll mutta kinni jäänud. Kõnniteed ei ole peetud praegu võimalikuks parandada, nii et raputas nagu trumlis. Ja sillal põrkusin seekord kahe mutiga peaaegu kokku. Üks vahtis lihtsalt paremale ja ei läinudki tee pealt ära (rattateel), teine aga kõndis kenasti omal poolel kuni silla lõpuni, et siis äkitselt mulle ette karata. Harva olen pidanud sellise vilinaga pidurdama. “Oih, ma ei mõelnud teile ette tulla!” hüüatas ta ise. No tõepoolest. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas inimesed ometi nii tuhmid saavad olla. Kas nad astuvad autoteele ka samamoodi kael kõver taevas kurgi vaadates ja siis üllatuvad, kui auto neile otsa sõidab?

Aga võibolla olin ma ise ka sel päeval põhjendamatult agressiivne ja lausa otsisin, et saaks muttidega kätšima minna. Sel juhul polnud just parim päev, tuleb tunnistada. Aga kui nii jätkub, siis jääb rattasõidule sel kevadel minemata, sest 63 km aeglast suremist pole just parim viis sportlikult aega veeta. Igatahes kannan ma nüüd ka igapäevaselt linnas liigeldes kiivrit. Ohutus ennekõike, aga ärge mind siiski rammige, palun!

AGA KALKUNIT LEIDUB SIISKI KA TÄNA PAREMATES POODIDES!

Kas teie teadsite, et kalkunihooaeg hakkab lõppema? Mina sain valgustatud üleeile Selveris.

Müüja kaalub kintsu. Kommenteerin: kole väikeseks jäänud need tükid.

Müüja: Ega ei tule enam jah suuri tükke, varsti ei tule üldse kohe.

Mina: ??????????

Müüja: Nojah,  suvel me ei müü kalkunit. Inimesed ei osta.

Mina: Mina küll ostaksin…

Müüja: No kesse ühe inimese pärast hakkab tooma! Suvel me müüme kanatiibu, neid ostetakse palju.

Sellise info peale ei oska kohe midagi öelda. Kaalusin isegi, et võtan siis kohe kõik saadaoleva kalkuni kohe endale, aga vahepeal tuli kolleeg uurima, mis ma olen korvi poetanud ja muutus väga ärevaks. No jäid need viimased tükid siis talle, ta ka sealiha ei söö. Aga igatahes mina olen asjade sellise käigu üle äärmiselt nördinud. Hooaja viimase kalkuni küpsetasin eile ära ja viimased tükid pistsin kinni täna hommikul. Eks sügisel siis näeme!

Aga kesse rumal inimene küll kanatiibu kalkunikintsule eelistab?

…et jälle see neetud suveaeg. Mitte kolm kuud kehva suusailma, vaid pool aastat vales ajas, nii on õige viriseda.

Ükshommik lähen välja, täitsa valge juba. Naabrimees jalutab koera.

Mina: Vaata kui valge juba hommikuti on!

Naabrimees: On jah! Ma ütlesin koerale ka, et vaata kui valge. Koer ei öelnud midagi selle peale.