Talve viimane päev igatahes võtab sellest viimast. Nii sünget ja masendavat, pilvist, sajust melanhoolset päeva polegi tervelt nädala vähemalt olnud. Tegelikult on märts siiani näidanud täitsa inimlikku nägu.

Igatahes homme on juba kevad. Suusad kappi, rattad mättale!

Edit: täna, esimesel kevadepäeval, on talvel kuri muie näol – mis kevad, välja lumememmesid tegema!

Sellepärast, et ta on rätiku maha unustanud ja see tuleb talle pähe alles siis, kui hakkab läbimärjana pesuruumist väljuma. Võrreldes eelmise korra ujumisprillide maha unustamisega on see küll uus tase juba. Samas, võib ka hullem olla, üks väike tüdruk leidis ühel hetkel, et tema riidekapp on täitsa tühi. Õnneks tuvastasid lapsed telefonihelina järgi, et tegelikult on ta asjad hoopis teises kapis ja müstilisel moel on vahetunud uksevõtmed.

Ja õnneks sai blondiin ka fööni all päris rahuldavalt kuivaks (jalad kuivasid kuidagi ise ära…) ning täna võtsin rätiku igatahes ligi. Ootan põnevusega, mis nüüd juhtub, ehkki progressi järgides löön ennast võibolla basseiniserva vastu uimaseks. Aga noh, seal on õppind mehed kohal ning hiljuti toodi südameaparaat ka kohale, et kui see peaks millegipärast seiskuma näiteks. Nii et olen kindlates kätes.

Edit: hehee, seekord lükati mind tagasi juba pesuruumi ukselt, et “meil on siin mehed, parandavad sauna ust, tahate ehk trikoo selga panna?” Muidugi,  ongi jube niru kuiva trikood märja keha peale sikutada. Nii et see hoogsa lükkega proua, kes sauna ukse eest ära tõukas, tegi võiks öelda, et teene. Ameerikas oleks muidugi suur skandaal, mis mõttes mehed naiste pesuruumis! Meil ei kergitanud isegi väikesed tüdrukud selle peale kulmugi. Ja kraane pidavat nagunii naised ammu ise parandama.

Aastate kulgedes olen hakanud surmale varasemast teisiti mõtlema. Surma esimene isiklik puudutus minu elus oli vanaema lahkumine. Olin siis kümneaastane ja vanaema oli minu lapsepõlve soojendaja päikene. Tema minek puudutas valusalt, nägin korduvalt surma ning suremist unes. Vist siis sain tõeliselt aru, et inimesed surevad ja ei tule enam tagasi.

Lähedasi on lahkunud ja nende surm on mind vähem ja rohkem liigutanud. See on… talumatu.

Tiiu ei olnud mulle suur sõber. Ega väga lähedane inimene. Ometi on talumatu ka tema minek. Me tundsime ja austasime teineteise tööd rohkem kui kümme aastat. Ei oska öelda, mis mõju minul temale oli või kas üldse, aga tema töö avardas minu maailma oluliselt. Arvan, et tema töö suurust hakkame me kõik täiel määral alles aastate pärast hindama. Täna teda enam ei ole, aga on see, mille nimel ta viimased aastad tegutses.

Kõndisin kord jalgratast käekõrval lükates Professorite alleed mööda üles. Omas mõttes, aga võibolla ka pingutusest omaette vahtides, igatahes ei teinud ma õieti märkama kõhna heleda peaga naist, kes mind ootamatult teretas. Tiiu oli suurt kasvu tumedapäine naine. Siis kuulsin esimest korda, et ta on haige. “Asja hea külg on, et nüüd saan teretada neid, kellega tõesti rääkida taham sest ülejäänud ei tunne mind ära,” muigas ta ise. Veel eelmisel kevadel oli lootus, et laenatud aeg pole otsas, vaid ongi talle tegelikult antud. Ja ehkki näha ei olnud Tiiut õieti juba sügisest saadik, oli kuu aega tagasi temaga rääkides veel lootus, et see ei jää viimaseks jutuks. Või kes teab, ehk oli tema enda jaoks kõik juba selge.

Tõelise Asjadeotsijana juhatas see tubli naine sajad, tuhanded inimesed Teadmiste otsimise teele. Kõik, mida siiajääjad nüüd teha saavad, on loota kohtumisele paremas paigas.

Jah, tahan!

Sedaviisi vastatakse täna kirikliku laulatuse puhul. Perekonnaseisuametnik nii pidulikku vastust ei taha. Aga kirikus on küsimused, nagu Tootsi ja Teele käest. Ainult et ma ei kujuta ette, kuidas peidme mõte filmis nii uitama sai minna, aega seal suurt ei ole, et mõtteid mõelda. Kunstiliselt muidugi kujundlik.

Mõttemõlgutuse-aeg on hoopis varem, kui meid A-ga umbes kuu enne laulatuse päeva õpetaja jutule kutsutakse. “Abielu puhul tuleb meeles pidada, et see on sõlmitud igaveseks ajaks. Kui mõtlete teisiti, siis ei ole mõtet üldse abielluda,” ütleb Joel Luhamets meile tõsise näoga. Eks ta ole tõsine asi ka. Mina küsin uudishimu päras, kas mõni paar on selle jutu peale minema ka läinud ja selgub, et üks läkski. Sest õpetaja palus neil endale keegi teine otsida, kes neid laulatab. Meie oleme igatahes kindlameelsed ja ei muuda oma soovi ka edasise manitsemise järel. Ju siis paistab meie soov piisavalt kindel ka kirikuõpetajale, sest sellel külmal veebruarikuu laupäeval tõttab ta viimaks jooksuga kohale ja tseremoonia võib alata.

Kirikus mängitakse ilmselt pruudi auks Here comes the bride, missiis, et tegelikult tulevad kõik riburada pidi üksteise järel. Ilus. Mida lõpetuseks mängitakse, ei pannudki tähele, küllap Mendelssohni ikka. Kirikus on 11 kraadi sooja, mistõttu tunnevad asjaosalised rõõmu, et tseremoonia on 27 minutit pikk (imelikul kombel ei ole mul üldse külm… või siis ei pane ma seda tähele, sest tavaliselt istun teenistuse ajal kasukas seljas radiaatori otsas ja ikka on nina tatine). Tegelikult on sel päeval igal pool külm ning päris soojaks saab nina alles pärast kodus voodis teki all. Aga jah-sõna öeldakse, sõrmused saavad sõrme ja allkirjad sinna, kuhu vaja ning õpetaja paneb käed peale. Me oleme abiellunud.

Meie jaoks ei ole see muidugi ootamatu sündmus, sest natukene tuli ikka planeerida ja vähemalt kuu aega on ka teada olnud, millal pidulik sündmus aset leiab. Paljusid teisi aga oli tore üllatada, minu ema näiteks oli hetkeks sõnatu (ehkki nii nemad, kui ka A vanemad, nagu välja tuli, kasutasid sama nippi). Igatahes leidsid kõik kokkuvõttes, et asi on õnnitlemist väärt ja tänu sotsiaalmeediale sai asi laialt avalikuks. Aga nagu teada, ei ole tänapäeval miski enne ametlik, kui näoraamatus kinnitatud ning pruudi laiskuse tõttu (sest miks peaks inime puhkuse ajal internetis passima) juhtus see alles esmaspäeval.

Nüüd on peaaegu kõik asjad aetud ja isegi pangakaardid uuendet. Palju õnne meile teie kõigi poolt!

edit: Eile tuli meelde veel asju, mida õpetaja meile enne laulatust ütles. “Pidage meeles seda, et te ei saa teineteist muuta. Te võite muuta iseennast ja see on raske, aga teist inimest te muuta ei saa.”

Täna hommikul näitas loom, et tema tahtmine jääb ikka lõpuks peale küll. Ma täpselt ei vaadanud kella, aga kusagil poole viie ajal hakkas pihta. Kõigepealt väike viisakas nurr ja nuhutamine kõrva ääres, kui see jäi tulemusteta, siis kündis natuke küüntega teki alla ja kui voodist padjaga pekstes minema aeti, läks viimases hädas laua peale küünlahoidjatega kolistama. Kuna seda tegevust on teki alt väga keeruline edukalt takistada, olin sunnitud lõpuks üles tõusma ja Diego nõudliku õiendamise saatel talle süüa panema. Kassikesel pidi kõht küll väga tühi olema, sest nuuskas peotäie krõbinaid endale raginal sisse ja tuli kurr kurr lisagi nõutama. Karistuseks tema kannatamatuse eest (no pool tundi oleks võinud ju oodata veel, ei tea miks pidi arvama, et täna üldse süüa ei anta) pasteeti ei saanud.

Sellised on minu hommikud, kulla sõbrad. Lemmiklooma terror. Aga nii nunnu!

Viimasel ajal on teatriga hästi läinud, ses mõttes, et elamused on kõik positiivsed. Kõigepealt, eksole, Raudmehe eksirännakud, siis vana hea Vanemuise Kontsert diktaatorile, aga veel täna olen eileõhtuse Amadeuse lummuses.

Jah, ma olen viimasel ajal Ugala etendusi vähe näinud, teatris on ilmselt mitmeaastane paus lausa. Ja nüüd pean mõtlema, kui suure vea ma sellega teen. Kui seal selliseid tükke tuleb, siis on patuasi neid mitte vaadata. Aga tuleb välja, et mitte ainult ei ole Tartu kaugel Tallinnast vaid Viljandi on kaugel Tartust. Õnneks sobib nimetatud lavastus külalisetenduste andmiseks ning õnneks tõid nad selle ka tartlastele vaatamiseks.

Ega siin suurt imestamist muidugi ei ole, aga Indrek Sammul teeb väga-väga-väga hea rolli. Tema Salierist hakkab lausa kahju, mis võibolla on ka üks eesmärke. Algusest peale natuke hädine itaallane teravneb õieti vaid muusikast vaimustudes, kas siis enda või teiste omast, ei olegi tegelikult vahet. Ja paratamatult pead ju kaasa tundma inimesele, kes tegelikult ei taha olla kade, õel ega omakasupüüdlik. Natuke raske on vaatajal selle poolest, et Indrek Sammul on lihtsalt NII HEA INIMENE, et teda ei kujuta tigeda intriigitsejana ette. Võibolla ongi minu kaastunne hoopis näitlejale, et ta laval selline peab olema…

Mulle meeldib selle etenduse kujundus, muusika, näitlejad ja tegelikult kogu lavastus. Andres Lepik on toonud sisse religioossust, mis jääb küll taustale, aga siiski on läbiv teema, peamiselt peategelase jaoks (“Tee mind kuulsaks! Anna mulle and kirjutada muusikat! Vastutasuks tahan ma sind teenida”), kes vahelduse mõttes mitte pimedusevürsti, vaid Issanda Jumala endaga lepingu sõlmib. Ka pettumus on Jumalas, Mozart on siinjuures kõrvaltegelane, nupp mängijate käes, mida liigutada. Vapustuse toob ilmselt Lepiku-Sammuli üksteisemõistmine, ühistööna sündinud isiksuse kujutamine, nii et see paneb silmad vett jooksma ja annab mõtteainet päevadeks. Jah, ma olen lummatud.

See on etendus, mis segab vett vaataja enda sees. Oh, kuidas tahaks vabaneda oma keskpärasusest! Kuidas see vahel karjuda tahab, sest hing ihkab ju teha suuri tegusid. Salieri, iseenda poolt mõistetud kõigile keskpärasustele lunastust tooma, näitab meile enesehaletsuse halvimat külge. Annaks Jumal tarkust leppida asjadega, mida me muuta ei saa…

… tuli maha esimene lumi. Õieti küll kirme ja muru on endiselt roheline, aga siiski. Ja see ei sulanud järgmiseks hommikuks ka ära.

Nüüd on vaid oodata püsivamaid katteid!

p.s. pika mütsitutiga päkapikk liigub juba kuu algusest!

Tartu Uue Teatri järjekordset saavutust ja enda proovilepanekut muusikalimaailmas on tänaseks päevaks juba pea kõikjal kiidetud. Ei olegi ühtegi negatiivset teatrielamust juhtunud lugema. Ja tegu on tõesti hea etendusega, nii et tuleb kiitjatega ühineda. Ehkki ma arvan siiani, Robert, et see on pigem kontsert, kui muusikal.

Esiteks muidugi idee ise. Jah, natuke on Ruja moodi, aga oleks liialdus nimetada seda päris kopeerimiseks. Küll aga väärib selles kontekstis kiitust kogu meeskond, keda Vanemuise omadega võrreldes on ilmselt viis korda vähem. Ruja viis korda parem küll ei olnud. Ja Gunnar Graps, kelle elust lihtinimesed tegelikult suuremat ei tea (erinevalt tänapäeva rokkijatest, kelle igat sammu telefonikaameratega jälitatakse ja kes saavad üldse tihemini oma arvamust avaldada ja elukombeid ning tõekspidamisi tutvustada), väärib kindlasti teatritükis jäädvustamist. Võibolla peaks teatrile soovitama ka asja üles filmimist, ehkki ma pole kindel, et see nende eelarvesse mahub.

Teiseks on kogu etenduses tuntav Ivar Põllu käekiri (ehkki lavastaja on Robert Annus), nii et kirjutaja on siin tähtis persoon. Tänu sellele kannavad etenduses mõned peened, ivarpõllulikud naljad. Tsitaat “Õhtul on Kõrvitsate juures paarti” paneb etendust juba näinud inimesed ilmselt pikemalt irvitama. Ja küllap läheb massidesse. Paremat nalja ei ole viimastel aastatel teatris näinudki. I ütles pärast peol, et oli seda stseeni juhtunud unes nägema. Annaks Jumal talle rohkem selliseid unenägusid ja teatrit, kuhu need sisse panna! Ja üleüldse, unustamatud tegelased Iff, Peeter Tooma ja Andres Aak.

Ja muidugi Gunnar ise. Õigemini Juss Haasma. Tõnis Mägi kiitis näoraamatus teda väga, et mees teeb super rolli. Jah, mullegi meeldis tema kujutatud Gunnar väga, kui midagi ütlemist peaks olema, siis võibolla häiris ainult see, et Juss on pikka kasvu mees. Gunnar teatavasti oli lühemat sorti. Otsisin eile kodusest arhiivist välja ühe pildi, kus ma Gunnariga poseerin ja mu meelest ta oli isegi lühem… Aga see pole muidugi tähtis. Tuntud viriseja Margus Kiis mainis ära ka peategelase naiivse ja lihtsameelse loomuse etenduses ning Raudmeest tundnud inimeste sõnul ta  päriselus selline ei olnud. Mina ei tea, Juss ise ütles, et esimeses vaatuses oli naiivsus taotluslik. Pärast, rokkimise perioodil, ei esinenud enam taolist forrestgampilikku olekut. Kolme mehe – Ivari, Roberti ja Jussi- ühistööna sündinud Raudmees on tõesti eksirännakul. Ja mulle meeldib, et loo lõpp on küll kurvameelne (ehkki see päris lõpp näidatakse juba alguses ära), aga etenduse lõpp on tegus rokkimine.

Muusika. Noh, hitid tunneme kõik juba bassikäigu järgi ära(ja öeldes “me” tuleb ilmselt kriips tõmmata meievanuste põlvkonna järel, sest nagu aruteludest selgus, meie lapsed vajaksid juba natuke seletust, et kes, miks ja mida ta tegi), etenduses mängitakse tuntud palade sekka ka tundmatut loomingut. Feliks Kütt näiteks tunnistas, et tema ei teadnud enne vähemalt kolme lugu. Või oli see kaks. Ja ongi hea, ma mõtlen, ikka on kena muusikalist silmaringi avardada. Laval olev bänd (mitte lava taga) annab asjale palju juurde. Ja Jussi enda trummimänguoskus, mida ta küll tagasihoidlikuks hindas, on tavavaataja jaoks küllaldane. Läbiv Raudmehe-teema (muusikapalana) samuti hea. Seob etendust, nagu öeldakse.

Nii et minge vaatama, kuniks veel võimalust on! Saalis muidugi on korraga palju inimesi ja higistavad muusikud, aga vähemalt esietendusel keegi ei minestanud. Isegi siis, kui Raudmees Venemaal toimuvaid hiigelkontserte imiteerides trepist vaatajate sekka kõndis. Ei tea küll, mida tundsid tema tõelised fännid sellel hallil ajal, aga seekord sain mina publiku osa etendades erakordse au ja priviligeeritud kohtlemise osaliseks: Juss haaras mu käe ja pühkis sellega oma näolt higi. Rahva juubelduse saatel. Ja alles järgmisel hommikul tuli mulle meelde, et ma ei pesnudki kätt õhtul puhtaks.

Käisin vaatasin viimast Videvikku (mis, nagu kõik muidugi teavad, kannab pealkirja Koidukuma). Ehkki sisenesin saali eelarvamusega, peab siiski tunistama, et film mulle meeldis. Raamatu ülevoolavat magusust ja muud loole mitte midagi juurde andvat sõnavahtu oli maha kraabitud, kohati võibolla isegi liigselt (mis muidugi on sisuliselt jabur väide, kuidas sa sisemonoloogi ikka filmi paned eksole) ja muidu pisut kahtlase väärtusega lugu oli täitsa kobe. Aga kuna ma Andresele kodus ütlesin, et selles filmis on pulmad, mesinädalad ja sünnitus ning suurt muud midagi, otsustas ta mitte tulla.
Lootus jääb, et nad teevad viimasest filmist ka asja, ehkki teema üle mõeldes on libastumise oht ülevoolavasse roosamannasse väga suur.

Ma tean, paljusid häirib, kui raamatus on vead. Trükivead või miskid muud. Mind tegelikult häirib ka, aga üldiselt pole vist nii olnud, et mõni raamat on seetõttu päris läbi lugemata jäänud. Üldse jääb mul harva mõni raamat läbi lugemata, kui ma juba alustanud olen. Isegi igavaks osutunud raamatu üritan ikka läbi võtta.

Mulle meeldib väga lugeda, see on mu lemmikajaviide. Eelistan lugemist teatrile, filmide vaatamisele või mängude mängimisele. Ja ma loen palju, tavaliselt võtan ka raamatukogust korraga kümmekond raamatut. Võibolla peaks rohkem valikut olema, sest ma loen tõesti KÕIKE. Eriti sellest ajast alates, kui raamatupoes ükskord kurvastusega tõdesin, et ma ei jõua MITTE KUNAGI kõiki raamatuid läbi lugeda.

Enesekiituse kõrval tahaksin juhtida tähelepanu ühele veidrale tegevusele, nimelt raamatutes alla joonimisele. Mu enda raamatutes on lehed üldselt puhtad, no vähemalt juturaamatus pole mõtet küll sirgeldada. Järjest rohkem olen kohanud aga kirjatööd raamatukogu raamatutes. Alla joonitud, ringiga ümbritsetud ja parandatud kirjavigasid, pikkade lõikude ja lausete alla joonimist (näiteks praegu loen Lavastajaraamatut ja seal on keegi usinalt kriipseldanud ikka) ja muud taolist. Mulle on seni pisut hämaraks jäänud, miks keegi nii peaks tegema. Kas loodavad nõudlikud lugejda, et raamatukogu annab teose uuesti trükki või siis parandab ise korrektselt ära? Või võetaks kirjavigadega teosed laenutusest maha? Niisama allajoonimine on aga mu meelest lausa kuritegelik, kui seda tehakse näiteks iseenda lõbuks, siis milleks oma vaeva raamatusse maha jätta? Võibolla keegi tahab järgmisele lugejale märgi maha jätta, et tegu on just eriti olulise lausega? Ma ei ole siiani küll mõttest aru saanud (no näiteks küsitakse Priit Pedajaselt, kas ta vaatab esietendust saalist. Pedajas vastab: Üldiselt ei vaata. Tähendab, olen saalist ka vaadanud, aga tavaliselt vaatan tagant valguspuldist või helipuldist. Boldiga on siis alla joonitud koht. Pole ju arusaadav), pealegi ei saa neid nii olulisi mõtteid terve raamat ikka täis olla. Arvatavasti on keegi kasutanud miskit raamatut siis näiteks õppetöös või kusagil ja pole pärast viitsind ära kustutada. Mis on ilmselgelt lohakus ja raamatu rikkumine.

Tõesti häirivad need kriipseldused. Pealegi esineb neid minu laenutatud raamatutel viimasel ajal tüütult sageli. Hakkan juba kahtlustama, et tegu on ühe ja sama inimesega. Peaks järele uurima, kesse friik on, kellega meil on üks maitse, aga väga erinevad lugemisharjumused.