Vana Hipi

Käisin ükspäev poes. Kassas minu ees sooritas oma oste vanamemm, kes tahtis tasuda kaardiga.  “Teil on kaart aegunud,” lausus kassapidaja, kui oli tulutult proovinud sealt raha saada. Memm jäi selle peale veidi segadusse aetult seisma, sularaha tal ilmselt polnud ja automaadist ju ka ei saa aegund kaardiga midagi kätte. Natuke aega seisame kõik nõutult, memm, kassapidaja ja mina. Ja üks noormees meie selja taga. “Ma ei saagi siis süüa,” nendib vanamemm. Mina, vaadates, mida proua süüa tahtis, arvutan, et võiks ju ise arve ära maksta, kui inimene on pangas asjad korda ajanud, maksab tagasi. Ja kui ei maksagi, siis pole ka suur kahju, mista siis ostis niiväga, piima-leiba. Liialt mõtisklesin (varjatud ihnus?), noormees me selja taga möödub, annab kassapidajale raha lausudes: “Ma maksan selle arve ise ära,” ja kõnnib poeuksest välja.

“See noormees maksis teie arve ära,” ütleb kassaneiu ja loeb tädile veel raha tagasi ka.

“Missugune noormees,” on memm täiesti jahmunud.

“Näete see musta pluusiga, valge kotkas on peal,” näitan mina eemalduva heategija seljale.  Ja asun juba oma arvega tegelema. Aga vanamemm seisab ja muutub järjest murelikumaks. Miks täiesti tundmatu noormees maksab Selveri kassas kinni võõra vanememme toidupoe arve? Selliseid asju ju ei juhtu. Niimoodi ta arutleb, püüdes ise tulutult tagasi saadud kroone koos arvega rahakotti toppida.

“Mida teie noored inimesed mulle ütlete, mis ma peaksin tegema?” pöördub ta korraga nii minu kui kassaneiu poole. Viimane kehitab õlgu. Mina ei oska ka midagi tarka soovitada, pealegi on mul natuke kiire äraminekuga, tahan oma söögiga koju jõuda.

“Selliseid asju ei juhtu,” kordab naine.

“Just juhtus ju,” proovin naljatada.

“Ei teate, mul hakkab lausa hirm, miks ta nii tegi?” on memm päris tõsine.

“Ei siin karta küll ei tasu, võibolla inimene tegi selle päeva heategu,” on mu viimane seletus, sest tegelikult on mul tõesti kiire. Ning juba ma jooksengi minema. Ratta juures kohmitsedes näen, kuidas täitsa õnnetu näoga naine poest väljub ja hakkab vaikselt minema. Noormeest pole kusagil näha ka, et viiks inimesed kokku probleemi lahendamiseks, aga mine sa ka tea, naine on nii hirmul, et võibolla põgeneks asju maha jättes.

Küll me elame ikka imelikus maailmas. Kohe päris vastikus lausa, kus heateod on nii võimatud asjad, et nende tegemine tekitab heameele ja tänulikkuse asemel hirmu, kahtlusi ja isegi pahameelt. Muidugi, tädi pärineb ajast, mil kahtlustamine oli elu loomulik osa. Mismoodi me peaksime tänases päevas selle teadmisega elama? Loobuma heategevusest? Lihtsalt niisama?

Mul oli kohe täitsa mure selle vanamemme pärast. Aga kuna selgub, et mu enda kaart vajab samuti välja vahetamist, siis situatsioonide ära hoidmiseks lähen kiiresti seda vahetama.

Kui üldse, siis Aleksandr Solženitsõni raamatud on kindlasti toonud mõtteid mu pähe. Piltlikult öeldes oli “Gulagi Arhipelaagi” lugemise tulemus sama, mis sama raamatuga kõvasti lauale lajatada. Kõva laks. “Ivan Denissovitši” lugesime juba kooliajal, aga sellesse sai suhtutud kui lihtsalt jutustusse tõsisel teemal. “Arhipelaagi” võtsin kätte alles täisealisena, samas suhteliselt sinisilmsena. Ma olin teine inimene, kui need raamatud läbi lugesin. Kui väga luuleliseks minna, siis alles selle järel olin saanud täiskasvanuks. Või siis ei võinud ma olla enam lapselikult naiivne.

Aga mul on millegipärast tunne, et rahus ta ei puhka. Ei saa.  Mitte elavate maailma pärast. Aga me ei tea ju, mis meid lahkumise järel ees ootab.

Kõigepealt muidugi käisime Soomes. Võinoh, missa seal ühe päevaga käid, Helsingis käisime. Nii et eelviimased eestlased on ära käinud, varsti võib hakata sellele asjale joont alla tõmbama. Kõik olid küll juba laeval väga väsinud, kes pulmapeost, kes Tartust tulemisest, aga kohale ikka saime. Ja siis panime päev otsa turisti, kõiksepealt lasime endale infupoisil koha kätte näidata (seal oli selline tore käruga infupoiss, sellised võiks meil ka olla bussi- ja rongipeatustes näituseks) ning siis nina kaardis, sammusime. Õnneks on Helsingi nii hõlbus linn, et pikalt pole seal kaarti midagi vahtida. Aga minul on välja arenenud kaardi järgi orienteerumine, näituseks ükskord hakkasin Mustamäelt Õismäele minema ja eksisin niimoodi ära, et lõpuks lasin endale bussijaamas kaardi järgi asukohta seletada. Siis jõudsin kohale.

Nii et Helsingi. Mai tia, kuidas teistel, aga minule jättis ta kuidagi Pärnu mulje, majad küll on palju suuremad, aga mingi pärnulinna tunne tuli peale kõndides. Pärnus pole muidugi trammi, metroost rääkimata. Viimase peale me ei astund, aga trammiga sõitsime küll, sinna meremaailma. Ka täitsa tore, ehkki üksi sellepärast muidugi poleks tulema hakanud. Aga seal oli palju eestlasi koos meiega. Helsingis on palju ilusam telliskivi- ja munakivi tee kah kui meil vanades linnades. Imelik, kui Jaan Krossi ajaloolisi romaane uskuda, oli Tallinna Helsingist keskajal ikka kordi moodsam linn. Paarisaja aasta lõikes on see kõik tühine asi.

Kindel õnnestumine oli sõit Suomenlinna, sellesse paika ma armusin kohe maale minnes. Issake, milline elu, sisuliselt maailmalinna kesklinnas! Rääkisin laupäeval sellest ka muusikamehele, kes olevat saarel lindistanud kaks plaati ja samuti oli kogu asjast vaimustuses. Ühe soomlasega abielus olnud eestlannaga ka muljetasime teemal, et kuidas oleks võimalik seal elada. Pinnale jäi variant abielluda mõne vanemat sorti soome mehega, et noh, väga nõme ei saa inimene olla, kes Suomenlinnas elab ja eks ta viskab varsti sussid püsti ka. Sihukesed jumalavallatud mõtted tulevad muidugi ainult seetõttu, et kuulu järgi sinna enam majasid ei ehitata, olemasolevates elab aga mingi 900 inimest sees. Nii et piiratud värk. Aga mis piiratud see põnev. Noh, igatahes olen ma leidnud koha, kuhu tagasi tahta.

Ja üleüldse, Helsingi võttis mind naeratades vastu. Ma saan aru küll, et see oli vaid turisti pinnapealne pilguheit väikesele osale linnast, aga mul on soov tagasi minna ja rohkem näha. Ainuke häda on, et Tartust asub see jõle kaugel. Ja selleks käiguks tuleb kindlasti mitu päeva aega varuda, parem siis kohe terve nädal. Ja võimalusel keegi Helsingiga tuttav inimene kaasa. Meie neljakesi kulutasime totutamisele kindlasti liiga palju aega, kui see seda väärt oli.

Ahjaa, kaubareisimine oli meil ka out. Vähemalt noorinimestel. Vanemad pidid ikka miskit kaasa tarima, ehkki neid marianne komme on meil ka poes. Mina jälle ostsin targa näoga laevalt Toblerone šokolaadi, seda tõesti igas poes ei ole. Ja see on kõige parem. Aga muidu saime ilgelt odavalt käidud, priid laevapiletid ning äia-ämma pealetükkiv lahkus meile kõigile kingituste tegemise näol tähendas sisuliselt vaid 10 eurost väljaminekut kogu sõidu peale.

Neljapäeval algas Folk, mis asjaolude kokkulangemisel sel aasal juba laupäeva õhtul lõppes. Aga seekord jäin ilmselt jess-kontserdist kõrvale, sest Tbilisi esinemise ajal nautisin mina hoopis Mari Kalkunit ning ega ma poleks vist Fernando ja Alejandro esinemisele ka jõund, kui oleks neid vaatama tõtanud. Aga sellest inimesed järgmisel päeval just vaimustunult kõnelesid. Muidugi, Toy Vivo oli gurmaanlus, aga selleks ajaks olin ma juba nii väsinud, et uni tikkus vägisi pead kõigutama, toetasin lauba kätele ning tukkusin paari loo jagu, laskmata end häirida ka aplausist. Nii et vähemalt üks inimene magas ka, vastuväitena Eesti Päevalehe artiklile. Nano oma sõbraga muidugi oli vaimustavalt hoogne. Aga seda ma eelmine aasta juba nägin, nii et…

Ei ega ma ei virise. Pealegi on AIT ikka erakordselt kena maja. Ja kajastajatele oli seekord sisse seatud kenad ruumid, otse vaatega Kirsimäele. Nummi. Ja esimest korda osalesin ka õppimise toas, kus 15 minutiga mandoliini selgeks sai. Ma küll pärast sain Anti Einpauli mandoliini natuke näppida, nii et mul on õppeprotsess kõik läbimata.

Aga laupäeval suundusime muusikamehe ja tema pruudiga õkvalt pulma. Trill ja trall, aga meie jõudes oli pidu juba täies hoos, ilm hämar ning kaste tõusnud, seega jäi see üritus kuidagi nagu poolikuks. Pealegi pidin järgmisel päeval panustama töötegemisele, mis nõudis varast lahkumist ja kainuse säilitamist. Aga öö telgis oli vaevaline ja folk veel kontides, nii et eks see üks vaev oli. Töö ma mõtlen. See rahaahnus ületab teinekord kõik piirid, järgmisel korral olen hoopis teadlikum.

Vot niisugune elu. Päris hernes kohe.

Oh pidu ja põlve! Seda teengi kogu aeg. Sekka ka sepatööd.

Tegelikult on mul hea meel, et jälle on põhjust osaleda pulmades, seekord on juulis pidusid kaks. Mine veel tea, äkki on keegi lähedastest salapidu sepitsenud ja tuleb juurde. Kui juba on selline suvi. Aga esmane pulmapidu toimus Lillepaviljonis ja peiuks mu oma õepoeg. Mis pani jälle aja kulu üle mind mõtisklema. Ikkagi juba järgmine põlvkond, missa teed ära. Ma loodan, et noorpaar ei pahanda pildi üle, aga nii nunnusid peab lihtsalt teistele ka näitama. Uhkustamiseks.

Arvasime õega (mitte värske ämmaga siis) pulmarongis kokku, paljudes pulmades on meil au olnud viibida.Ei tea, mis ta kokku sai, mina sain kuus, kolm neist lapsena. Kusjuures päris mitmes pulmas on jäänud käimata. Lisaks sattusime ka ühe ratsutusvõistluse seltskonnaga samal ajal Otepääl Setanta pubisse, kui üks paar seal kahekesi oma abiellu astumist tähistas. Aga see vist ei loe. Nii et see pidu oli siis seitsmes. Ja minu jaoks esimene nö uue aja pulm, kus palgatakse nii toidutegija- kui jagaja ning pillimehed-pulmamees. Nagu komplektis. Minu jaoks täitsa uus kogemus, mis vanavanematel kohati ka kõrvad natuke lukku ajas. Pulmamees siis, mitte toit. Ja see, et programm toimus kahes keeles, oli ka midagi uut. Muidu nagu pulm ikka. Tants ja mängud.

Üks südamlikumaid hetki (nagu vist kõigis pulmades) oli enne tordisöömist, kui noorpaar vanematele/vanavanemaele tänutäheks omavalmistatud näputööd kinkis. Ma pole eriti mõelnud selle üle, kuidas perekonda abiellunud inimesed ennast seal tunnevad, või et kas me neid ka hästi vastu võtame. Pruut tõi vist kõigile pisara silma, kui kinnitas, et tema on end meie seas alati nagu omas peres tundnud. Siiralt. Ohhh…

Praegu on see värske paar Kreeta rannas varbad vees ning avastab abielus olemise asju. Musid-kallid! Pulmaseltskond kobis ontlikult lähisugulaste poole koti peale (vend, sul on ikka priima maja. Mitte päris sellises kohas, kus ma elada tahaks, aga muidu priima), varsaealised naissugulased said tunda, mis hind on kõrgete kontsade kandmisel ja ma nägin ka, kuidas te salaja veini maitsesite, tibid!

Muidu olen natuke ebaõnnestunult täitnud ruumi ühel pulmaeelsel tüdrukuteõhtul (ehk siis lahkusin enne kui õieti asjaks läks) ja käinud välismaal. Aga sellest teine kord.

Kogu lootus on selle peal, et kui leidub koht nimega MUJA, küllap leidub siis ka JUHU.

Kena küll, et Vanemuine teeb suvelavastusi ja paistab, et aeg uute põnevate mängupaikade leidmiseks pole veel ümber. Aga siis võiks ka korralikult teha.

Mulle isiklikult Vihurimäe raamat meeldib ja film meeldib. No see kus Juliette ja Ralph mängivad. Suurepärane. Raamat küll on päris sünge, samas mitte nii puritaanlik kui Jane Eyre. Aga Alatskivi lossi tagahoovis mängitav on küll pigem rahvateater. Ja kahju on seda öelda, mitte kahjurõõmus. Ning peategelaste valikuga on noor Baskin mu meelest ka viltu pannud. Helena Merzinil esineb helgeid momente (nagu näiteks Hüppajad), aga Vihurimäe ei ole üks nendest. Marko Matvere on mänginud minu teatrikogemuse top 10 rollidest vähemalt viis, aga see alandatud mustlaspoiss polnud tema rida. Uhke vaadata küll, kui ta publiku ees kappas, aga selle kiituse saab endale pigem hobune.

Vihmasadu on kõigi vabaõhu-sündmuste hirm, aga see äike, mis teise vaatuse ajal ümber Alatskivi tiirutas ja siis maha tuli, aitas pigem kaasa. Aga kahjuks seda ei telli iga kord. Lisaks on Vanemuine otsustanud publiku poole pealt odavalt läbi ajada, aga ikkagi hästi palju kohti müüa, mistõttu kahe meetri peale on mahutatud kolm rida toole ja suuremad inimesed kippusid väiksemaid möödumisel laiaks litsuma.

Keegi kuskil blogis rääkis Vihurimäest umbes samamoodi, nagu mina vaadates mõtlesin. Kisa, kära, veetünni viskumine ja väga vähe villa.

Lisandusi: Birx ja Daki 

Olgu kohe öeldud, et on jah raske. Igasuguse perekonnapoolse toetuse, kindla sissetuleku, heade sõprade, muidu sobiva elukeskkonna juures on üksikvanema elu juba sellepärast raskem, et vanem on üksi. Olenemata põhjusest.

Mina esindan siin hakatuseks rumalaid blondiine, kes olukorda kogemata sattus. Hoolimata õrnast east teadsin ma ikkagi algusest peale, et laps tuleb ja olen selle üle väga rõõmus. Ühtlasi otsustasin ma enda jaoks määramata ajaks ära ka selle üksikvanema asja. Muidugi ma niiviisi siis ei mõelnud. Aga ma ei mõelnud ka, et lapse isa peaks kuidagi asjaga seotud olema. Minu elu, minu otsus, minu vastutus. Ei mingit raha.

Miks? Kõigepealt on raske juhuslikult olukorda sattunud perekonnainimesele sellist asja üldse teatada. Ise laps-olemine ei tee asja kergemaks. Lõpuks soov vältida avalikku skandaali (noh, eks ta külas ikka elevust tekitab, aga pole ju mõtet tervet linna kihevile ajada. Depressiivsed Eesti väikelinnad. Sina seal ei ela, aga teised asjaga seotud inimesed tahavad võibolla elada veel) ning üleüldse. Mul pole kunagi olnud tahtmist selle inimesega lähemalt seotud olla.

No aga raha ikkagi??? Muidugi. Raha. Mina otsustasin, et kõik eelnev kaalub raha üles. Muidugi, ilma perekonnata, kelle najal on sirguda saanud nii minu tütar kui lõppeks ka mina ise, ei oleks niimoodi olnud võimalik teha. Ja võibolla oleksin ma siis ka teisiti otsustanud. Aga seekord nii. Ja olgu kõik inimesed tänatud, kes lasid asjal niiviisi sündida, ka selle eest, et keegi pole mind SUNDINUD kellegi käest raha nõudma. Sest nõudma, tõestama, seletama, kohtusseminema, nõudma, pressima oleksin mina kindlasti pidanud, kui asjaolud nii oleks kujunenud. Ja ma ei oleks seda tahtnud. Sest see on ebameeldiv. Samas olen ma kõigi nende üksikvanemate poolt, kes oma küsimusi teisiti otsustavad ning kogu protsessi ikkagi läbi teevad. Sest üksikvanema elu ei ole kerge. Ja kui muudmoodi ei saa, peavad teised inimesed otsustama vanemate kohustused, vastutuse, jagamise (nii raha- kui lapsejagamise) ja sellised küsimused. Ma tean, et on naisi, kelle jaoks lapsed pigem väljapressimise vahendiks kujunevad. Ja kahju on meestest, kes peavad sellistega maadlema. Aga need mädaõunad ei tee olematuks mehi, kes lihtsalt ei taha oma laste kasvamist majanduslikult toetada. Kes ütlevad: “sinu lapsed, vaata ise, kuidas saad!”. Lapsed sünnivad alati naisele.

Kui on tehtud seadused, mis kedagi millekski kohustavad, on need tehtud nõrgemate inimeste kaitseks. Nii saan mina asjast aru. Jah, ma esindan siinkohal ise seda nõrgemat poolt, aga pole seadust enese heaks ära kasutanud. Et kui ma otsustasin need aastad tagasi üksikvanemana elada, siis olgu otsus lõpuni sama. Mingit kangelaslikkust asjas muidugi pole ja kord-paar, kui rahaga väga kitsas, on olnud küsimine lähedal. Aga põhjused seda mitte teha kaalusid tegemise üles. Huvitav, kui palju selliseid otsuseid meil tehakse? Ma tunnen isiklikult ühte noormeest, kelle ema samuti otsustas, õigemini tema tahtis lihtsalt emaks saada aga ei tahtnud (vist) mingit meest enda kõrvale. Kust ta selle vajaliku seemne leidis, ma täpselt ei teagi. Ja see kõik toimus juba 30 aastat tagasi, kui lapsega tüdrukutele hoopis rohkem viltu vaadati. Rääkimata siis veel rahast. Minu tutvusringkonnas eriti palju üksikvanemaid ei ole, vähemalt mitte selliseid, kes tõesti üksi oma last kasvatavad. Poolikuid peresid muidugi, neid on rohkem kui õnnelikult koosolevaid, aga täiesti üksikuid vist ongi üks. See naine nõudis oma elatisrahad välja, aga rääkis mulle ka halvast suhtumisest, mis talle seejuures osaks sai. Ja mis tal siiamaani meeles on.

Olles lapseootel haiglas, tuli rahaküsimus esmakordselt kõneks teiste patsientidega. Nimelt on suur vahe, kas laps on nö sinu või isa nimel. Esimesel juhul saad ka vallasema toetust, natuke raha juurde. Seal oli üks proua, kes vabaabielus olles siiski esimese variandi valis, sest “litsirahad tuleb ju ikka kätte saada”. Selgituseks olgu öeldud, et vaevalt ta end või mind või kedagi teist nüüd litsiks pidas, lihtsalt väljendas end sellisel moel. Ma ei tundnud end seejuures ka kuidagi puudutatuna, liiatigi juhtub haiglas hulgaliselt depressiivsemaid asju. Aga jah, need “litsirahad” olen ka mina 13 aastat sisse kasseerind, huvilistele teadmiseks, summa ei ületa 150 krooni. Kas vallasisadele makstakse samamoodi? Mul on paar meestuttavat, kellega on juttu olnud nende võimalikust isakssaamisest. “Ma pooksin ennast vist üles, tõesõna,” reageeris üks neist. Sest siis hakkab naine ju nõudma igasuguseid asju, näiteks raha. “Laps pole iseenesest suur katastroof, aga sellele naisele peab siis hakkama raha andma,” arutles teine. Tõsijutt. Kummagil juhul tahaks ma neile tüdrukutele, kes seksihuvilisena voodi lähevad, neist vastustest enne teada anda. Lihtsalt et see küsimus oleks selge. Siis pole pärast seletamist ja pisarate valamist.

Ja. Kui on karta, et su lapse isa võib sind kogu su jutuga p***i saata, siis ta saadab su sinna ka 13 aastat hiljem. Ei ole üldse kindel, et sa seda ka kuulda tahad. Rahast juttu teha on niisuguse teemapüstituse juures täitsa kohatu.

Which Sex and the City Character Are You?
	You are Miranda. You are drawn to men who can respect your independence and strength, and engage you intellectually. However, you are as hard on potential boyfriends as you are on yourself. It’s a tough act to balance the demands of work and dating, but your cynical views on love make it even harder to find someone to take away the loneliness.
Find Your Character @ BrainFall.com

Jee, Miranda! Mulle Miranda meeldib neist tsikkidest kõige rohkem, kuigi seal filmis mitte niiväga. Filmis olid kõik kuidagi vildakad.
Hundioru Nirtil on hoog peal old, igast testid välja toodud.

You Should Learn Spanish

For you, learning a language is about career advancement and communication. Knowing Spanish will bring you tons of possibilities for jobs and travel. Bárbaro!

What Language Should You Learn?

Hehee, amigos, internetimaailm kinnitab mulle, mida ma ise olen ammu teadnud. Et hispaania keel on üks väärt keel ja ma tahan seda õppida! Jobs and travel on boonus.  Huvitav, mis töö esmalt meelde tuleb hispaania keelega seoses?

See keeletest on silma hakand mitmel pool, noppisin üles Taiwani Helenilt.

What City Should You Live In?
	You should live in New York City. America’s largest city will ensure that you will blend into the crowd. You are the brooding type–introspective, creative, and eccentric–and NYC’s cutting-edge, individualistic culture and ambience will appeal to you.
Find Your Character @ BrainFall.com

Hmm, mulle on alati tundunud, et suur õun mulle ei istu. Vara vist maha kanda.
Testi jagas Gea.