Viimasel ajal on teatriga hästi läinud, ses mõttes, et elamused on kõik positiivsed. Kõigepealt, eksole, Raudmehe eksirännakud, siis vana hea Vanemuise Kontsert diktaatorile, aga veel täna olen eileõhtuse Amadeuse lummuses.

Jah, ma olen viimasel ajal Ugala etendusi vähe näinud, teatris on ilmselt mitmeaastane paus lausa. Ja nüüd pean mõtlema, kui suure vea ma sellega teen. Kui seal selliseid tükke tuleb, siis on patuasi neid mitte vaadata. Aga tuleb välja, et mitte ainult ei ole Tartu kaugel Tallinnast vaid Viljandi on kaugel Tartust. Õnneks sobib nimetatud lavastus külalisetenduste andmiseks ning õnneks tõid nad selle ka tartlastele vaatamiseks.

Ega siin suurt imestamist muidugi ei ole, aga Indrek Sammul teeb väga-väga-väga hea rolli. Tema Salierist hakkab lausa kahju, mis võibolla on ka üks eesmärke. Algusest peale natuke hädine itaallane teravneb õieti vaid muusikast vaimustudes, kas siis enda või teiste omast, ei olegi tegelikult vahet. Ja paratamatult pead ju kaasa tundma inimesele, kes tegelikult ei taha olla kade, õel ega omakasupüüdlik. Natuke raske on vaatajal selle poolest, et Indrek Sammul on lihtsalt NII HEA INIMENE, et teda ei kujuta tigeda intriigitsejana ette. Võibolla ongi minu kaastunne hoopis näitlejale, et ta laval selline peab olema…

Mulle meeldib selle etenduse kujundus, muusika, näitlejad ja tegelikult kogu lavastus. Andres Lepik on toonud sisse religioossust, mis jääb küll taustale, aga siiski on läbiv teema, peamiselt peategelase jaoks (“Tee mind kuulsaks! Anna mulle and kirjutada muusikat! Vastutasuks tahan ma sind teenida”), kes vahelduse mõttes mitte pimedusevürsti, vaid Issanda Jumala endaga lepingu sõlmib. Ka pettumus on Jumalas, Mozart on siinjuures kõrvaltegelane, nupp mängijate käes, mida liigutada. Vapustuse toob ilmselt Lepiku-Sammuli üksteisemõistmine, ühistööna sündinud isiksuse kujutamine, nii et see paneb silmad vett jooksma ja annab mõtteainet päevadeks. Jah, ma olen lummatud.

See on etendus, mis segab vett vaataja enda sees. Oh, kuidas tahaks vabaneda oma keskpärasusest! Kuidas see vahel karjuda tahab, sest hing ihkab ju teha suuri tegusid. Salieri, iseenda poolt mõistetud kõigile keskpärasustele lunastust tooma, näitab meile enesehaletsuse halvimat külge. Annaks Jumal tarkust leppida asjadega, mida me muuta ei saa…

… tuli maha esimene lumi. Õieti küll kirme ja muru on endiselt roheline, aga siiski. Ja see ei sulanud järgmiseks hommikuks ka ära.

Nüüd on vaid oodata püsivamaid katteid!

p.s. pika mütsitutiga päkapikk liigub juba kuu algusest!

Tartu Uue Teatri järjekordset saavutust ja enda proovilepanekut muusikalimaailmas on tänaseks päevaks juba pea kõikjal kiidetud. Ei olegi ühtegi negatiivset teatrielamust juhtunud lugema. Ja tegu on tõesti hea etendusega, nii et tuleb kiitjatega ühineda. Ehkki ma arvan siiani, Robert, et see on pigem kontsert, kui muusikal.

Esiteks muidugi idee ise. Jah, natuke on Ruja moodi, aga oleks liialdus nimetada seda päris kopeerimiseks. Küll aga väärib selles kontekstis kiitust kogu meeskond, keda Vanemuise omadega võrreldes on ilmselt viis korda vähem. Ruja viis korda parem küll ei olnud. Ja Gunnar Graps, kelle elust lihtinimesed tegelikult suuremat ei tea (erinevalt tänapäeva rokkijatest, kelle igat sammu telefonikaameratega jälitatakse ja kes saavad üldse tihemini oma arvamust avaldada ja elukombeid ning tõekspidamisi tutvustada), väärib kindlasti teatritükis jäädvustamist. Võibolla peaks teatrile soovitama ka asja üles filmimist, ehkki ma pole kindel, et see nende eelarvesse mahub.

Teiseks on kogu etenduses tuntav Ivar Põllu käekiri (ehkki lavastaja on Robert Annus), nii et kirjutaja on siin tähtis persoon. Tänu sellele kannavad etenduses mõned peened, ivarpõllulikud naljad. Tsitaat “Õhtul on Kõrvitsate juures paarti” paneb etendust juba näinud inimesed ilmselt pikemalt irvitama. Ja küllap läheb massidesse. Paremat nalja ei ole viimastel aastatel teatris näinudki. I ütles pärast peol, et oli seda stseeni juhtunud unes nägema. Annaks Jumal talle rohkem selliseid unenägusid ja teatrit, kuhu need sisse panna! Ja üleüldse, unustamatud tegelased Iff, Peeter Tooma ja Andres Aak.

Ja muidugi Gunnar ise. Õigemini Juss Haasma. Tõnis Mägi kiitis näoraamatus teda väga, et mees teeb super rolli. Jah, mullegi meeldis tema kujutatud Gunnar väga, kui midagi ütlemist peaks olema, siis võibolla häiris ainult see, et Juss on pikka kasvu mees. Gunnar teatavasti oli lühemat sorti. Otsisin eile kodusest arhiivist välja ühe pildi, kus ma Gunnariga poseerin ja mu meelest ta oli isegi lühem… Aga see pole muidugi tähtis. Tuntud viriseja Margus Kiis mainis ära ka peategelase naiivse ja lihtsameelse loomuse etenduses ning Raudmeest tundnud inimeste sõnul ta  päriselus selline ei olnud. Mina ei tea, Juss ise ütles, et esimeses vaatuses oli naiivsus taotluslik. Pärast, rokkimise perioodil, ei esinenud enam taolist forrestgampilikku olekut. Kolme mehe – Ivari, Roberti ja Jussi- ühistööna sündinud Raudmees on tõesti eksirännakul. Ja mulle meeldib, et loo lõpp on küll kurvameelne (ehkki see päris lõpp näidatakse juba alguses ära), aga etenduse lõpp on tegus rokkimine.

Muusika. Noh, hitid tunneme kõik juba bassikäigu järgi ära(ja öeldes “me” tuleb ilmselt kriips tõmmata meievanuste põlvkonna järel, sest nagu aruteludest selgus, meie lapsed vajaksid juba natuke seletust, et kes, miks ja mida ta tegi), etenduses mängitakse tuntud palade sekka ka tundmatut loomingut. Feliks Kütt näiteks tunnistas, et tema ei teadnud enne vähemalt kolme lugu. Või oli see kaks. Ja ongi hea, ma mõtlen, ikka on kena muusikalist silmaringi avardada. Laval olev bänd (mitte lava taga) annab asjale palju juurde. Ja Jussi enda trummimänguoskus, mida ta küll tagasihoidlikuks hindas, on tavavaataja jaoks küllaldane. Läbiv Raudmehe-teema (muusikapalana) samuti hea. Seob etendust, nagu öeldakse.

Nii et minge vaatama, kuniks veel võimalust on! Saalis muidugi on korraga palju inimesi ja higistavad muusikud, aga vähemalt esietendusel keegi ei minestanud. Isegi siis, kui Raudmees Venemaal toimuvaid hiigelkontserte imiteerides trepist vaatajate sekka kõndis. Ei tea küll, mida tundsid tema tõelised fännid sellel hallil ajal, aga seekord sain mina publiku osa etendades erakordse au ja priviligeeritud kohtlemise osaliseks: Juss haaras mu käe ja pühkis sellega oma näolt higi. Rahva juubelduse saatel. Ja alles järgmisel hommikul tuli mulle meelde, et ma ei pesnudki kätt õhtul puhtaks.

Käisin vaatasin viimast Videvikku (mis, nagu kõik muidugi teavad, kannab pealkirja Koidukuma). Ehkki sisenesin saali eelarvamusega, peab siiski tunistama, et film mulle meeldis. Raamatu ülevoolavat magusust ja muud loole mitte midagi juurde andvat sõnavahtu oli maha kraabitud, kohati võibolla isegi liigselt (mis muidugi on sisuliselt jabur väide, kuidas sa sisemonoloogi ikka filmi paned eksole) ja muidu pisut kahtlase väärtusega lugu oli täitsa kobe. Aga kuna ma Andresele kodus ütlesin, et selles filmis on pulmad, mesinädalad ja sünnitus ning suurt muud midagi, otsustas ta mitte tulla.
Lootus jääb, et nad teevad viimasest filmist ka asja, ehkki teema üle mõeldes on libastumise oht ülevoolavasse roosamannasse väga suur.

Ma tean, paljusid häirib, kui raamatus on vead. Trükivead või miskid muud. Mind tegelikult häirib ka, aga üldiselt pole vist nii olnud, et mõni raamat on seetõttu päris läbi lugemata jäänud. Üldse jääb mul harva mõni raamat läbi lugemata, kui ma juba alustanud olen. Isegi igavaks osutunud raamatu üritan ikka läbi võtta.

Mulle meeldib väga lugeda, see on mu lemmikajaviide. Eelistan lugemist teatrile, filmide vaatamisele või mängude mängimisele. Ja ma loen palju, tavaliselt võtan ka raamatukogust korraga kümmekond raamatut. Võibolla peaks rohkem valikut olema, sest ma loen tõesti KÕIKE. Eriti sellest ajast alates, kui raamatupoes ükskord kurvastusega tõdesin, et ma ei jõua MITTE KUNAGI kõiki raamatuid läbi lugeda.

Enesekiituse kõrval tahaksin juhtida tähelepanu ühele veidrale tegevusele, nimelt raamatutes alla joonimisele. Mu enda raamatutes on lehed üldselt puhtad, no vähemalt juturaamatus pole mõtet küll sirgeldada. Järjest rohkem olen kohanud aga kirjatööd raamatukogu raamatutes. Alla joonitud, ringiga ümbritsetud ja parandatud kirjavigasid, pikkade lõikude ja lausete alla joonimist (näiteks praegu loen Lavastajaraamatut ja seal on keegi usinalt kriipseldanud ikka) ja muud taolist. Mulle on seni pisut hämaraks jäänud, miks keegi nii peaks tegema. Kas loodavad nõudlikud lugejda, et raamatukogu annab teose uuesti trükki või siis parandab ise korrektselt ära? Või võetaks kirjavigadega teosed laenutusest maha? Niisama allajoonimine on aga mu meelest lausa kuritegelik, kui seda tehakse näiteks iseenda lõbuks, siis milleks oma vaeva raamatusse maha jätta? Võibolla keegi tahab järgmisele lugejale märgi maha jätta, et tegu on just eriti olulise lausega? Ma ei ole siiani küll mõttest aru saanud (no näiteks küsitakse Priit Pedajaselt, kas ta vaatab esietendust saalist. Pedajas vastab: Üldiselt ei vaata. Tähendab, olen saalist ka vaadanud, aga tavaliselt vaatan tagant valguspuldist või helipuldist. Boldiga on siis alla joonitud koht. Pole ju arusaadav), pealegi ei saa neid nii olulisi mõtteid terve raamat ikka täis olla. Arvatavasti on keegi kasutanud miskit raamatut siis näiteks õppetöös või kusagil ja pole pärast viitsind ära kustutada. Mis on ilmselgelt lohakus ja raamatu rikkumine.

Tõesti häirivad need kriipseldused. Pealegi esineb neid minu laenutatud raamatutel viimasel ajal tüütult sageli. Hakkan juba kahtlustama, et tegu on ühe ja sama inimesega. Peaks järele uurima, kesse friik on, kellega meil on üks maitse, aga väga erinevad lugemisharjumused.

Et siis nii. Mulle juba Lars von Trieri film jättis muljet ning pani mõtlema, kui vastikud on inimesed. Laupäevane etendus Idioodid ainult süvendas seda. Inimesed on tõesti vastikud. Etendus oli muidu hea, asukoht ka. Ja kui muidu näitlejad tavaliselt kka naeratavad kummardama tulles, siis seekord vähemalt esimes kaks korda olid nad kõik surmtõsised. Paneb mõtlema, et kui palju näitleja ennast rolli sisse paneb ja panna võib.

Laskem sel mõttel settida. Sest vist esimest korda üldse sain teatrit ka füüsiliselt tunda. Tõsi, kord varem, tulles etenduselt Connecting people (iroonilisel kombel taas von Krahli tükk), avastasin koju jõudes, et pätid on sisse murdnud ja asju varastanud mu kodust. Aga ma ei ole seda siiani teatrielamusega seostanud. Ja nimetet tükk ei meeldinud mulle juba esimese vaatuse järel. Hoopis teine asi oli eile õhtul võimlast väljudes avastada kahte asja: keegi oli sama liiklusmärgi posti kasutanud ka oma jalgratta kinnitamiseks ning mõlemad rattad lebasid sellel hetkel külili maas, minu oma oli alumine. Kas pole vastik, kui see juhtub, tuled näiteks poest ja näed, et ratas on külili. Ma tean küll, et hoidlates on need teinekord üksteise külge takerdunud ja siis ikka kukuvad, kui oma sõidukit sealt välja tirid, aga on ju vastik. Aga mis seal ikka, hakkasin neid rattaid siis tõstma, kui saabus naerev tütarlaps, kes ütles, et see teine on tema ratas ja tõstis seda ise. Mina küsisin oma ratta kallale asudes rohkem muuseas, et ei tea, kas kukkusid ise või aidati. “Ei, Ott trampis nende peal!” teatas tütarlaps rõõmsalt. Tähendab, etenduse käigus võtsid noored ennast paljaks ja stsenaarium nägi ette, et osad jooksevad õue ka. Mida ma saalis istudes ekraanilt nägin. Mida ma aga ei näinud, oli see, et Ott Kartau (sest teisi Otte seal ei mänginud) arvas idioodiks olemise märatsemisega siduda. Mulle see niipalju nalja küll ei teinud, kui kaaskannatajale ja temale ilmselt jäi mu pahameel arusaamatuks ( et mis siin siis ikka nüüd teha), aga mulle igatahes noore inimese tegu ei meeldinud ja kogu etendusest jäi sita maitse suhu. Tähendab, ma mõistan, et teinekord tuleb ka teatris ette lõhkumist ja märatsemist, aga ma olen aru saanud, et rekvisiidid muretseb teater ikka ise.

Vastik. Vastik. Vastik. Nii vastik ei olnud, kui varaste rüüstatud korteris ringi käies, aga piisavalt vastik siiski. Et kust võtab näitleja õiguse lõhkuda teiste inimeste asju? Kuidas see kunst on? Märatsejad on idioodid küll, aga mitte tingimata vastupidi. Ma ei taha ennast korrata, aga kordan: teiste inimeste asjade lõhkumine ei ole kunst, see on vandalism. Isegi teatrietenduse ajal.

See on käesoleva nädala sõna. Draama pärast muidugi.  Täna avatakse, aga eile juba etendati. Mul õnnestub vaadata kaheksat, võibolla ka üheksat etendust, kui taevas soosib, algasin Biloxi bluesiga.

Minu meelest on seda varem Eestis mängitud, justkui oleks olnud ühel lennul diplomitöö või midagi. Igatahes noorte inimeste tükk. Ei saa öelda, et oleks jäänud mingi eriti tugev mulje, paremini mängis ikka Rain Simmul. Kelle puhul ma mõtlesin, et talle mingil põhjusel sobivad sellised karused tüübid ja päris värdjad ka kõige paremini. Imelik nii leebe mehe puhul nagu Rain seda on. Aga võibolla see on nagu vastandite tõmbumine.

Igatahes polnud paha algus kogu festivalile. Ma ei usu, et mul täisprogrammi läbi tegemiseks jaksu on, seetõttu jäävad etendustevälised asjad must ilmselt külastamata, laupäeval konverentsile ehk jõuan. Ja see teatribändide asi on ka ju täitsa naljakas.

Loen siin Mihkel Muti Mälestusi ja tuju läheb kohe heaks. Eks mulle meeldib lugeda biograafiaid muidu ka, aga seekord tunnen kirja pandus ära iseenda laused. Päris tõesti, nagu ise oleksin kirjutanud. Ja tuju läheb heaks muidugi sellepärast, et kui juba Mutis iseennast ära tunda, pole kõik veel kadunud!

Mitte et ma ennast nüüd suureks geeniuseks peaksin, aga seda ei tee Mutt ka. Ei pea iseennast, tähendab, ja rõhutab oma tavalisust, tavalist perekonda (mis tegelikult ei ole nii väga tavaline, aga võibolla siis lapsed lasti kasvada seal tavaliseks), tavalist koolielu, tavapärast ülikooliaega. Ma viimast osa ei ole veel jõudnud lugeda, kardetavasti seal see sarnasus minu jaoks muutub. Sest olen täiskasvanuna tegelenud küll suhteliselt tavalise elu elamisega ja tavalise tööga, Mutist sai aga sellal juba kirjanik. Ühel hetkel. Ilmselt ei ole ma pädev ka ühelgi teemal nii teravalt-teraselt sõna võtma-arvamust avaldama. Ja see kannaks samal ajal.

Aga nüüd on tekkinud vajadus autori teoseid rohkem lugeda. Senini, häbi tunnistada, olin lugenud vaid Hiired tuules. Nüüd selle Inglismaa päeviku ka Mälestustele lisaks. Hea lugemine. Aga romaanid on muidugi midagi muud kui biograafiad. Loodan need siiski ette võtta, hoolimata sellest, et uusi raamatuid on nii palju, mida tahaks lugeda.

Jah, ma loen ka suvel, kui päike paistab. Ei lesi rannas. Loen. Toas.

Asjaolude kokkusattumise tõttu ei saanud ma eelmisel nädalavahetusel maale. Vestluses emaga selgus õnneks, et ongi vaja järgmisel nädalavahetusel kedagi, kes tomatid maha paneks. Ema-isa ise promeneerisid sünnipäevale, meie õega aga oleme juba profid tomatiistutajad, nagu mõlemad teame. Iseenda kohta muidugi

Eks tegelikult on saadud ju aastakümneid aias siblida ning kasvuhoones on ka tööd kuidagi jaotunud, igatahes viimased kolm aastat küll olen tomatiistutamise juures olnud, ehk seda teinud. See ei seganud emal kepiga vehkides hoogsalt juhtnööre jagamast, meie samal ajal teadjalt noogutamas. Jaa jaa no kas me siis ei tea, kuidas tomatid tuleb maha istutada. Ja kana oskame ka ise ahju panna.

Ettevalmistustööd sujusid muidu kenasti, tekkis küll põhimõtteline vastuolu, kuhu tuleks väetist puistata. Õde helistas lõpuks emale, kes andis seekord õiguse talle. Tomateid üle lugedes selgus, et neid on hoopis rohkem, kui arvati, aga hoolimata sellest paistis meil istutusel ruumi ülegi jääma. Ehk siis kui ritta pidi ema sõnade kohaselt mahtuma kümme, oleks meil vabalt viisteist mahtunud. Õnneks läks kaks tükki katki (loe: õde tegi) ja vaidlemise kõrval, kumb liiga tihedalt paneb, sai kolm rida tomateid maha istutatud. Enam-vähem nii kui peab. Suskasin veel basiiliku ja tilli ka maha, mida ema ei osanud esialgu kuhugi paigutada.

Algusest peale oli  karta, et küllap me teeme kõik valesti. Pühapäeval juhatasin pidust saabunud ema kasvuhoone ukse juurde, et noh, kas on kõik õigesti. Loomulikult on tomatid täiesti valesti maha istutatud, teatas ema. Esiteks peavad nad tõusma lõuna poole, teie panite tõusma põhja poole. Ja need kaks tükki tuleb küll üles võtta, need on rippuvad tomatid ja käivad potti. Hea seegi, et olime eri sortidele suutnud sildid vahele panna, lootus on, et ema saab meie süsteemist ka niimoodi aru, nagu mõeldud oli. Rõõmustaval kombel jäi meil väetist isegi üle, aga maasikatele, nagu ema käskis, ei õnnestunud meil seda küll panna. Sest tekkis põhimõtteline vastuolu, kas seda peaks puistama peenrale laiali või maasikate juurde. Olgu õigluse huvides siinkohal ära toodud, et seekord pidi maasikate juurde panema, nagu ma ka ütlesin.

Igatahes said piparmündid ka korrastatud ning selle suure estragonipõõsa pärssisime ka ära. Ja küllap need tomatid valesti istutamisest hoolimata ka sel suvel vilja kannavad.

Niisiis, jalgrattasõit. Kõigepealt – ostsin uue ratta,  tadaa:

Ja just selline nagu ma tahtsin. Korraliku perenaise igapäevane sõiduvahend. Sellisega lihtsalt ei sõida, sellega kruiisitakse mööda linna.

Kuna Rattaralli läheneb, hakkasin eelmisel nädalal ka tõsisemalt ettevalmistuse peale mõtlema. Oh jah, hõisata pole siin midagi, igaks juhuks tegin esimese otsa Ilmatsallu ja tagasi. Huvitav on see, et Rahingel on alati sõnnikuhais ja tuul vastu. Praegugi käis hoogne sõnnikulaotamine, aga tuul oli vastu nii minnes KUI tulles.

Järgmisel päeval selgus, et jalad ei olnud arugi saanud, mis see oli, võtsin siis ette pikema tee Valga maanteed mööda Külitsest edasi. Rattaralli kulgeb ka sealt nii- või teistpidi. See 25 km alistus ka üllatavalt kergelt, tõsi küll, enne esimest tõelist tõusu keerasin kodu poole tagasi. Aga ikkagi. Võrreldes Ilmatsalu teega on seal muidugi rohkem suuuuuuuuuri autosid. Millal on teedel rahulikumat aega, kui rekkad ei sõida? Sest pisikese rattaga on ikka täitsa jube, kui aus olla.

Viljandi tee, mille kolmandal päeval ette võtsin, osutus kõige raskemaks. Esiteks muidugi oli ka kõige pikem ots, aga millegipärast oli tagasitee raskem kui ootasin. Tuul muidugi puhus vahelduseks vastu kogu aeg. Ja veel pidin õppuse taga ootama, ehk kui ümber pöörasin, mõtlesin, et ootan teeületusega, kuni need veoautod on mööda läinud. Kahjuks oli tegu Kevadtormile suunduva Kaitseliidu Sakala malevaga, nii et vahepeal kaotasin juba lootuse.

See kolmas päev pani mind ikka pisut muretsema. Et kas ma jõuan ikka sõita noh. Ja kas mu Fortuunake mind ikka hästi teenib (jah, ma panin talle nime. Ja loomulikult on ta naissoost). Imelikul kombel õnnestus mul esimese päeva sõidujärgse venituse käigus ka vasakut jalga vigastada. Ehk siis tõmbasin reietaguse ära, isegi kuulsin, kuidas ragises. Nii valus ei olegi, kui võiks arvata, aga siiski segab. Nõme.

Lootus paremale vormile siiski jääb. Lisaks olen juba saanud kena ratturipäevituse, pluus ja püksid selgelt näha. Kui nii jätkub, ei saagi sõitma minna enam. Mitte täna muidugi, täna sajab. Jälle ei saa minna.