Vana Hipi

Ükshommik lähen välja, täitsa valge juba. Naabrimees jalutab koera.

Mina: Vaata kui valge juba hommikuti on!

Naabrimees: On jah! Ma ütlesin koerale ka, et vaata kui valge. Koer ei öelnud midagi selle peale.

“Teadlased avastasid, et maailma kõige õnnetum loom on mees. Tal on rinnad piimata, linnuke ilma tiibadeta, munad kooreta ja kotid rahata. 80 % naistest ei abiellu, sest 70 grammise vorstijupi pärast pole mõtet siga pidada.”

Vaatasin siin nädalavahetusel televiisorit. Õudne pilt, muide. Ehkki olüpuse avamine mulle täitsa meeldis kohe, kõik see sähvimine ja indiansid. Ja euroopa pillimeeste ilmumine koos stepptantsijatega jättis täitsa sümpatse mulje (ehkki lõi ka paralleeli rahvast ma-ei-mäleta-mis-planeedilt kes peeretuste ja stepptantsu abil üritasid kommunikeeruda).

Aga eile oli spordi kõrval (ma tegelt olen ühe silmaga jälginud, natuke vales ajavööndis on need mängud) meeldiv üllatus ETV2 pealt “Rudolf ja Irma”. Valentinipäeva puhul tore armudraama: algusest peale on kaamost suhteliselt depressiivse muusikaga (mis mulle muidu meeldis küll, aga no tõesti NIIIIIIIIIIIII masendav) edasi lohistatud, juba teise osa lõpust hakkab vaikselt untsu kiskuma kolmas läheb üle kivi ja kännu ja neljanda osa lõpuks muidugi need kes surma ei saa, on vähemalt proovinud ennast ise ära tappa. Tavaline eesti armastuslugu eksole.

Kui see lugu omal ajal välja tuli, siis ma olin vist 9-aastane. No aasta järgi pidin olema. Ja ehkki see pole üldse mitte laste tükk, ei keeland keegi seda mul vaadata ka. Sellest ajast on mul meeles, et minu meelest need intiimsemad kohad olid natuke piinlikud (no 9-aastase jaoks peaksidki olema, vähemalt selles rikkumata maailmas, kus ma 9-aastane olin) ja Evald Hermaküla oli kole vana ja ebahuvitav, miks peaks mõni naine teda üldse tahtma. Kogu draama jäi mulle ikka päris hämaraks, pealegi tundus uskumatu, et keegi üldse igapäevaselt niipalju armastusejuttu ajaks. Uskumatu on see tänasel päeval ka, mind küll tüütaks, kui keegi mulle päevast päeva armastusejuttu kõrva puhuks. “Küll ma ikka armastan sind, peksa ja mõnita mind niipalju kui tahad, ma ei lähe ikka mitte kuhugi või kui, siis natuke sinna maja nurga taha ja armastan sind sealt edasi. Sulle ei ütle, aga ikka armastan. Seal nurga taga.” Ahistamine ja sadism, ma üldse ei imesta, et mees ära tahtis.

Aga kas üldse selle ahistamise pärast, jäin mõtlema. Äkki ikka oli hoopis õilishing ja tahtis naisele parimat? Nagu ütleb klassik, proovisin küll hea ja kurjaga, aga ei tulnud välja midagi. Siin juhul ei aidanuks ka “see köögi-mees”, sest teda lihtsalt polnud parajasti näitemängu kirjutatud. Äkki oleks ikka saanud asja sellest asjast, kui naine oleks natuke ükskõiksust ilmutanud. Või oleks natukese aja päras nagunii kõik pekkis, sest naine oleks aru saanud, mis on mehe probleemid ja kogu see värk. Et nii lühikese aja jooksul eesti ärimehe kodanlikus abielus nii palju draamat jõudis tekkida, on muidugi vägev kunsttükk, eriti Tammsaare poolt. Kilgas vähemalt venitas sellest loost neli osa välja

Aga mis. Kõige rohkem pani mind nördima see eriti võltsi blondi parukajunniga Ines Aru, kes ajas liiati veel nii jaburat juttu. Kusjuures ta oli ise nii tavaline, et see parukas ja see nägu mis talle pähe maaliti, olid täitsa kohatud. Ja see jutt ka ikka: “te olete pool aastat abielus ja siis tahate ikka et mesinädalad oleksid”, noh, kõlab juba rohkem eesti olustiku moodi muidugi. Aga ma tahaks uskuda, et isegi Tammsaare ajal kestsid mesinädalad pisut kauem.

Evald Hermaküla ei olnud sel ajal muidugi üldse mitte vana mees, 43-aastane. Ja praegu ma vaatasin teda hoopis teise pilguga. Või pigem kuulasin, sest huvitaval kombel, kui paar kohta välja arvata, õnnestus Hermakülal oma nägu täitsa varjata kohe. Silmi nägi ainult siis kui kaadrisse vaatas. Ei tea kas see oli taotluslik, või tegigi ta nii oma näitlemise-töös. Ja kuulata oli seda tegelast küll hea, vähemalt ma mõtlen ise, et sain kõigest aru, mis ta rääkis ja millest tema naine üldse aru ei saanud. Aga eks ma olen nüüd hoopis rikutum ka ise kui 9-aastaselt.

Laupäeval vaatasin subbotejat ja jälle pani nördima. Esiteks ajas Zukermann Turovskiga rääkides sõna otseses mõttes lolli juttu suust välja, kohati täitsa solvas. Ja teiseks oli üks saatelõik hämmastavalt vaenuõhutav. Lugu sellest, kuidas keegi vene treener võtab eesti ja vene poisse koos trenni et nad spordis õpiksid elu, sõprust ja integratsiooni. Mis on hea ja õige, aga see kuidas lugu TEHTUD oli, oli küll puhas õudu mu meelest, alates sellest, et “kõik ju teavad, kuidas eesti ja vene lapsed üksteist vihkavad” ning “kas karate on tõesti õige koht, kus peaks selliseid pingeid maandama”. Treener püüdlikult seletas kaheksa eri nurga alt ühele küsimusele vastates, miks see hea on. Aga ikka jäi nagu õhku väike pinge, et “no leidub ikka tobukesi”. Kurat ja põrgu ma ütlen. Telekast ei ole ka enam mitte midagi vaadata, varem oli Subboteja ikka hea saade, aga alates sellest, et mulle laupäeva päeval ei sobi seda vaadata, miks ta hommikult ära nihutati, kuni selle sisuni on see pigem halb saade juba.

P.S. Kas teie arust on ka kõik armukesed ja muidu “natuke pahad naised” blondiinid või jäi mul ainult selle Ines Aru halva paruka pärast selline  mulje? Mõni ime siis, et abielunaised mind tihtilugu sallinud ei ole.

P.P.S. “Kui armastus ei õnnestunud, siis maksta tuleb seda elu lõpuni.”

Kui ma olen kaubandusvõrgust leidnud mingi asja, mida süüa, on üsna kindel, et see varsti müügilt kaob. Õudselt egoistlik arvamus muidugi, aga mida ma peaksin siis mõtlema, kui niiviisi on järjest ära kadunud sojajäätis (üldse on sellist jäätist väga vähe, mida ma tahaksin süüa ja kodupoes üldse mitte), peekoniga karask ja miskit oli nagu veel… no üks hambapasta näiteks, aga seda mul mees nõuab. Muidu hakkavat igemed valutama. Ja seda tõesti enam poes ei ole, vaata ja imesta.

Nüüd on nad kaubamajas ilmselt lõpetanud ka pesto tootmise, hakka või ise tegema. Ja vaadake ette, sealt delikatesside riiulist ma avastasin rohelise pipra, on ainult aja küsimus, millal nad sellele jälile saavad ja siis lihtsalt enam ei tee. Kiusavad.

Ja kas keegi teab, millises poes müüakse kikerherneid? Mulle üks tallinna sõbranna andis ühe purgi ja see on ka ainus kord, kui ma midagi sellist üldse oma elus näinud olen. Tartus punnita silmi kus tahad, mida pole, on kikerherned.

Tegelikult küll mitte üks vaid kaks ja mitte täna vaid eelmisel reedel. Ja mitte minul, kui kellelgi peaksid mingid kahtlused tekkima. Ei mitte. Aga nii lähedase inimese puhul, nagu seda on nende laste ema minu jaoks, pole tegelikult isegi vahet… vähemalt minu jaoks. Et tulevikus sobib ilmselt nentida: muretse su pärast, nagu oleksid oma laps!

Ja ma tean, kui oodatud need kaks väikest poissi on, seega on nende vanemad kõik vajaliku ilmselt ära teinud. Aga ülejäänud floora ja fauna poolt: TERE TULEMAST SIIA MAAILMA, VILLEM JA OSKAR!

Ma tulen teid täna vaatama ka, juhhei!

Midagi erilist on värsketes beebides. Kõik see jutt, et inglikoorid laulavad ja. Vat kui laulavadki.

P.S. Kuuldused või miski hämar pildimaterjal selle kohta, et MINUL midagi laste sünnitamisega pistmist on, on tõesti tugevalt liialdatud.

Näh, lugesin siin sissekandeid ja jäi üks pirukategemine silma. Ma ei ole suur toidutegija ega sellest blogija, aga seekord tuli piruk nii nästi välja, et ei saa ju uhkustamata jätta. Isegi teismeline, kes alguses arvas, et ma peaksin tegema suuremal hulgal hoopis ühtesid teisi pirukaid, mis talle jubedalt meeldivad, ei põlanud isegi teisel päeval ära. Ehk siis Anu Ämma Pirukad, mida ma tegin peaaegu et õige retsepti järgi, aga riisi ei pannud (ma pole kunagi lihapirukate sees riisi armastanud), porgandeid ei viitsind riivida ja sibula asemel panin porrut ja tsillipipart. Ja paprikat. Täidist jäi natuke üle, sellest tegin teisel päeval hakklihakastet. Ja mulle see taigen meeldis täitsa, mul tavaliselt pärmitaigna rullimine ei õnnestu eriti. Võibolla ka sellepärast, et mul pole õiget rullijat ja selle veinipudeli sain ka sõbra käest. Aga mul pole nagunii erilisi küpsetamise tingimusi, nii et… Tuleb rahuil olla sellega mis on.

Foto pole küll suurem uhkustamise asi, teadlikumad inimesed ilmselt varjaks sellist käkerdist kõigi eest, aga mul niisugusi eelarvamusi pole.

Üldiselt ma ei plaaninud neid pirukaid ise süüa, sest ma olen loobunud nisujahu ja sealiha toodetest. Aga ühe siiski proovisin ära. “Vastikud pirukad,” porisesin kui järgmise taldrikutäiega raamatu manu siirdusin. “On jah vastikud pirukad,” porises mees, kui õhtu hilja veel viimase taldrikuga arvuti ette siirdus. “Mmmmmmmm, pirukad!” ümises teismeline järgmisel hommikul, kui kõigi rõõmuks viimased kaks pintslisse pistis.

Vedra kokkusattumise tõttu astus just siis kui ma viimast pannitäit ahjust välja võtsin, uksest sisse EMORI uurija ja sai ka suu seks. Aga kuna mul oli tuba koristamata, siis ma kardan, järgmises peres rääkis ta pigem sellest, kui suured tolmurullid laua all olid, kui mu maitsvatest pirukatest. Ei vea ikka.

Daki meemas. Ma teen järgi.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Vaevalt, ehkki mingi seaduspärasus on ilmselt esitäht. See ühtib vanemate õdede-venna omaga. Aga mul ainukesena on kaks nime, mida ma enda teada küll kellegi teise järgi ei saanud (erinevalt vennast-õest, hahaa, ma ei tea, kas te teate seda lugu üldse). Kokkulepe oli enne nimepanemist vanematel olemas,  aga miks isa, kes selle asja ära vormistas, küll sellise twisted nükke veel tegi kellegagi aru pidamata, peaks tema käest tõesti küsima. Siiani on seda lugu rääkinud ainult ema, kes väidab end olevat selles küsimuses täielikus teadmatuses.

2. Millal viimati nutsid?

Viimati oli miski PMS asi vist. Seega ei ole meeles ja ei old ilmselt kellelegi arusaadav ka.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Jah. Mul on õega sarnane käekiri, aga õel on ilusam. Vennal millegipärast on varesejalad ja teine õde kirjutab vist vastassuunas kaldega ja sootuks teisiti. Aga viimasel ajal on nii vähe kirjutatud, võibolla on mul ka miski ebameeldiv käekiri tekkind.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Pange meekana. Mmmmmm… maksab üldse öelda, et seda saab endale nii harva lubada.

5. Kas sul on lapsi?
Üks. Tüdruk.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei julge lubada.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Mismõttes.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Õnneks poolteist aastat tagasi. Paranemine on vastik.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Olen sooritanud, aga ei tea, kas enam prooviksin. Mitte et kõrgusega miski teema oleks, aga jube vastikult lööb vere pähe. Võibolla ise juhmitasin midagi ära. Langevarjuga võiks proovida.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö maisihelbeid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Proovin leida jalatseid, kus seda ei pea tegema. Enam-vähem õnnestub.

12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt vähem kui tahtejõu poolest.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Jogurti-mustsõstra.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kui on kaugel ja liigutab, siis kõnnakut. Lähedalt vist nägu. Mis seal muud silmata.

15. Roosa või punane?
Muidugi punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Vahel ei meeldi mulle mu enesekesksus. Vahel jälle meeldib, kui parajasti tundub lahe olla selline evil. Aga mul on Dakiga selles mõttes sama mure, et viimasel ajal on kole tähtis olla heas väljanägemises. Ja see ei ole ju ometi nii tähtis.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Tervet enesetunnet.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Päris ainult endale ostsin viimati jõulukingiks kõik Videviku-sarja raamatud.

19. Mida hetkel igatsed?
Tervet enesetunnet.

20. Mida viimati sõid?
Täna sõin viimati õunu.

21. Mida hetkel kuulad?
Praegu olen tööl, seega raadiot.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Ma oleksin ilmselt punane. Aga miks just rasvakriit, kui tohib küsida?

23. Lemmiklõhn?
Puhas lõhn. Aga mulle meeldib ka maikellukeste, jasmiini, toominga, lavendli, sandlipuu ja viinamarja-viiruki lõhn. Ja tegelikult meeldib mulle küpsetamise lõhn köögis.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Täna hommikul helistasin mehele, kellel oli peale puhkust esimene tööpäev ja kes äratust soovis.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall. Murdmaasuusatamine.

26. Su juuksevärv?
Blond.

27. Su silmade värv?
Miski hallikas segu. Üldiselt hall, aga täpitatud.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Kannan prille.

29. Lemmiktoit?
Üldiselt armastan soolast, aga sokolaad on kõige parem asi üldse. Söögiküsimus oli juba ju.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudne ja verise lõpuga õudukas. Ma ei armasta tegelikult ka õnnelikke lõppe. Filmis.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kinos vaatasin uut Sherlockit. Kodus jälle Marukoeri. Marukoerad on parem.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Leidsin pika otsimise peale triibulise meremehesärgi. Villane, voodriga, praeguse ilma juures sobivaim riietusese.

33. Suvi või talv?
Talv ja siis suvi.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad.

36. Mis raamatut hetkel loed?
“Harju tänav ja teised”, aga see ei ole pooltki nii huvitav kui ma lootsin. Lisaks on käes “Meistri ja Margarita” lugemise aeg. Sellest peaks eraldi posti tegema.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Tavaline ring.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Eile vaatasin Monki.

39. Lemmikheli?
Vaikus.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Uhh, päris piinlik kohe…. ma ei hakka ütlema isegi.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Minu suurim oskus on olla kõige parem mina.

43. Kus sa sündisid?
Rakveres.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üldiselt ei tohiks istessetõuse üldse teha, aga vaevalt ma selles eriti käpp oleks. Seda teist, lubatud klõhulihaste harjutust peaks proovima enne kui midagi öelda.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Eile vist.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mulle meeldivad paljud väljamaal elavad eestlased, kellega meelsasti isegi tutvuse soetaks, aga üldiselt ma niiväga ei kipu netitutvusi päristutvuseks viima. Juba pikemat aega.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Päris siiralt – ei tea.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma oleksin heameelega kass.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Ahsa, vastasin ennetavalt eelmise küssa juures.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kõik kes mind loevad (ma vähemalt loodan et neid on kümme). Noh, kiirustage kiirustage!

Nonatukeneikkameelitabkakuipalutakse…

Kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969

Täitsa kindlalt võin öelda, et ma ei olnud isegi plaanis veel mitte.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Kurat seda teab. Ma ilmselt sain nii hilja sellest sündmusest tagantjärele teada, et ei oskaks mingeid seoseid luua täna enam.

3. toimus Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986

Isegi sellest kuulsin ma mu meelest tükk aega hiljem… minu meelest oli lausa maikuu juba väljas. Igatahes seda ma mäletan küll, et hiljem räägiti päris tõsise näoga happevihmadest, mis siiski vist meie heinamaale maha ei sadanud.

4. Balti kett 23.8. 1989

Sellel päevalsõitsin ma bussiga Järvamaalt Virumaale vanaema poole koos täditütrega. Tädipoeg oli vist ka. Nii et nemad ka ei seisnud kuskil. Ega vanaemagi. Aga buss liikus mitu puhku ketipiirkonnas, nii et võib öelda, sõitsime läbi.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Siis olin ma lapseootel. Sellel tuulisel külmal ja rõõmutul päeval ärkasin hommikul üles ja isa oli pannud lipu välja, et Läänemerel on suur laev põhja läinud. Siis me veel ei teadnud, kes meie perekonnast selle laevaga põhja läks ega ausalt öeldes ei osanud seda kartagi.

6. Diana suri 31.8. 1997

Esimest ja viimast korda väga jabural üritusel minega BBSummer. Ma olin seal tegelikult nö kehaks, ehk lisandina kaasas sõbrannal, kellest sai minu venna esimene naine ja vend meid sinna kutsuski… õigemini mind ta ei kutsunud siis, oli sunnitud võtma, hä-hä-hää. Ja kui me siis kaks päeva hiljem, täiesti uudistepuuduses meie vanematekoju naasime, siis ei saanud tükk aega aru, mis seal telekas jahvatati. Ema sai siis meile pikalt seletada, lisades omalt poolt: “jah ütle seda elu nüüd, oled küll rikas ja kuulus, aga ikka ei midagi kasu!”. Tõde kõneleb emade suu läbi.

7.saabus aasta 2000

Toomemäel sünnitusmajas. Sest pidid ju milleeniumilapsukesed tulema. Tegelikult ei sündinud sellel ööl Tartus mitte kedagi, esimene vist alles hommikul nägi ilmavalgust… või umbes nii. Passisime fotograafiga mitu tundi ja ma poseerisin ise, kuni igavaks läks ja otsustasime niisama tähistama minna.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile  11.9.2001

Tööl. Aga vist käisin ka korraks ära ja siis kui tagasi tulin, oli juba kõik teisiti. Töö muidugi korraldus kõik ümber päris mitmeks päevaks.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

No kes seda teab, kus ma sel momendil parajasti olin, aga kui varahommikul sellekohane teade tuli, saatsin ise sõnumi sõbrale, kellega meil on selline veider traditsioon kujunenud. See ilmselt on olnud sellest sarjast suurim pomm.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Kasutades ära pühapäevast päeva ja väga külma ilma istusin kodus ja ei teinud mitte midagi.

Jah, ma ei ole meemar… küsimused ei olnud ka väga erutavad, vabandust. Ja üldse, olen seda siin netiavarustest paljude inimeste vastustest leidnud, et kõik olid juba varases nooruses kole informeeritud, vaatasid – kuulasid soome uudiseid ja üldse. Mina olen ilmselt jäänud selleks maakaks, kes alati ja ei tea siiani mitte millestki mitte midagi.

Ma kedagi nimeliselt meemima ei hakkaks, täidetagu kui huvi on.

Ei, tänavune talv on olnud tipp-topp mainekujundussündmus. Enamik sellest, ehkki praegu ei mäleta keegi seda tahame-valgeid-jõule-soigumist, mis veel detsembris valdavalt kõlas. Nüüd näivad hanged püsivat kuni jaanipäevani. Ja mitte ainult hanged. Romantilisemad inimesed nimetavad seda talvemuinasjutuks ja reeglina näeb sellist pilti ainult vahel filmis. Kui on juhtumisi peale juhtutud, et seda filmida. Aga meil nüüd juba nädal aega järjest vist on selline talveromantika et lase aga olla. Ja ma ei saa kodus midagi tehagi, sest peab akvast välja vahtima, võlumetsa imetlema.

Eile kõndisin üle kassitoome ja eriti pimedas paistis silma, kui must-valgeks on elu muutunud. Täitsa veider kohe, aga samas ilus. Inimesed ise võiksid värvilisemad olla muidugi, minul näiteks on roosa müts ja sall. Ja ilmselt käin vahepeal kollase kombekaga, siis saab näiteks miniseelikuga kekutada siseruumides. Mugav ju. Samas efektne. Nii sees kui väljas.

Aga jah, kes on nüüd juhuslikult just praegu meile külla tuleb kuskilt kaugemalt, see vist saab küll vapustuse kogu ilust. Eestlased käivad ringi mõmm-mõmm, väga ei erutu ja vererõhku ei tõsta,  aga tuju läheb kuidagi paremaks ikka. Ja naeratus tuleb.

Aga võibolla on see minust ka.

No annaks taevaisa kannatust, eksole. Ja head tervist. Nagu öeldakse, viimast on juba selleks vaja, et jõuaks korralikult haige olla. Muidu ei pea arstide vahet joostes vastu.

Minu ja minu selja suhe on muidugi laialt teada, küllap on ka loogiline, et ma ikka tahaks hästi terve olla. Kes iganes on seljaprobleemide küüsis olnud, teab väga hästi, millest ma räägin. Eelmisel aastal käisin ühe mehe juures, kes natuke surra-murratas, vaatas ja katsus, surkis nõelaga ja sussutas sigariga. Oli kasu ja kõike, aga üldiselt jäi peale arvamus, et kui on ikka nuga saanud selg, siis ei saa seda energiat enam nii liikuma nagu vaja. Ja kui ei ole määratud aitama, siis ei aita ka. Mis ma oskan öelda selle peale, ju siis ei olnud määratud. Eks ta võttis mind ikka päris mitu korda vastu ja iga kord tahtis aidata, aga nii nagu mina ette kujutasin, see tulemust ei andnud.  Noh, igatahes suur tänu. Ma olen tema teeneid heal meelel soovitanud teistele hädalistele, kellel võib paremini minna.

Aga ma ei ole sellega ka nõus, et igavesti kügelema jääda. Füsioterapeudi poolt määratud harjutused mõjuvad aga ka vahel nii, nagu mitte ei peaks, ehk siis ajavad selja peaaegu täiesti krampi. No nii ei saa rallit sõita ju. Ja ma ei saa aru ka, missee täpselt seal valesti on. Praegu on pinnale jäänud kaks versiooni: ma ise teen ikka midagi valesti või on  siiski mingi muu pull, mille praavitamise peale keegi ei ole veel tulnud. Mõlgutan mõtet teha veel kirot, võtta ette teekond mind juba palju aidanud jaapani massaaži praktiseerija juurde ning küsida nõia käest. Kaks neist tuleb tegemisele, eks siis näe. Pärast on mul ka südametunnistus kubemes või kuidas see oligi…

Nojah, aga eile muidugi sain kainestava kogemuse osaliseks, mis kinnitas, et lisaks heale tervisele peab sul ikka rahakott ka suure puuga seljas olema. Ammust ajast miski nahaketendamine ajas jälle arsti manu, sest nõme on ju. Selgus (nagu viimasel ajal üldse minu haigustega), et polegi nagu midagi viga, aga määrige ikka selle salviga ja võtke noid kapsleid. Vähemalt kaks kuud. Eksole, miks ma ei võta siis. Kuni apteegis selgus, KUI PALJU see kreem ikka tegelikult maksab. “Misasja!” karjatasin hakatuseks, proviisor isegi tõmbus ehmatusest pisut kaugemale. No ma ei tea, selliste hindade juures on minu reaktsioon pigem oodatud kui üllatuslik. Aga häda ajab härja kaevule, mistap sooritasin ikka ostu ära, ja noile teise kuu kapslitele tuleb veel kuu aja pärast järgi minna. Ei tea, kui palju siis oleks raha tahetud, kui mul ka midagi tõsist viga oleks. Vedas ikka.

Olgu see lugu teistele õpetuseks ja hoiatuseks.  Ja mulle endale ka, sest üldiselt on käed-jalad ja pea ju päris kõlbulikud veel.