Minu pidulik lipupäev möödus seekord maatöö tähe all. Tegelt reedel korjasime emaga ainult sõstraid, mida õnneks väga palju ei olnud. Vahemärkus: tänavu ei pidavatki teabmishead marja-aastat olema ja ega õunugi niipalju pole kui mullu. Mis on muidugi hea, sest eelmisel sügisel olime kõik juba õuna nägu ka. Töökaaslase õunu sõime kõik jõuludeni välja ja mul endal seisis kuu aega kast õunte-ploomidega rõdul, kus õnneks ei käinud väga palju herilasi ega muid lendajaid üle. Ploome pole sel sügisel ka oodata, aga võibolla on asi selles, et need puud kipuvad meil ära kuivama. Ehk siis ennustan, et järgmine aasta on ploomide koha pealt veel nirum.

Aga laupäeval tegin peaaegu täielikult teoks selle, millest ema on juba mitu aastat rääkinud: kraapisin kõik maasikad üles, jättes vaid ühe peenra uuemate taimedega. Nüüd on vaja oodata, millal sõnnikulaotuseks läheb (erinevatel andmetel kas kevadel või sügisel. Mina muidu pooldaks ka seda kevadist, aga ema jälle rääkis, et sügisel saab väga tõhusalt umbrohtu hävitada niimoodi. Eks seda näha ole, kuidas sõnnikut sealkandis üldse jagub, on päris tehvka värk) ja siis igatahes uued taimed peale.

Herned võtsin ka üles. Vaarikad ja osaline maasikapeenra rohimine jääb järeltuleva põlve hooleks.

Aga taas jõudsin tõdemuseni, et ehkki ma endale suurt aeda ei soovi (no mingi tillipeenar võiks ju olla onju), on aiatöös lisaks korras peenardele muudki vajalikku. Mõtete korrastamine. Eriti kui üksi saad rähelda oma hargiga. Muidugi, midagi revolutsioonilist ju seekordki välja ei mõeldud, aga siiski, käed teevad ja pea mõtleb, üksteisest sõltumata ning üksteist puhates. Pea vist siiski sobib mõtlemiseks paremini, sest eile koju jõudes ei andnud reielihased suurt võimalust meestki kallistada, vaata et solvub viimaks. Täna on vist veel hullem.

Aga mis ma nüüd tahtsin öelda, soovin, et mul alati oleks üks maasikapeenar, mida rohides oma peas asju korda mõelda. Vot. Selle suve viimane mõttetera ilmselt, sest ükskord peab see sügis ka ju tulema.

Martha says:
kui sa koju tuled kas sa palun peseks pesu

luize says:
millist

Martha says:
tumesinist
värvilist

luize says:
sa tahad seda kleiti kanda jah

Martha says:
arvata on

luize says:
pesupesemise võiksid ise ära õppida
praegu kohe

Martha says:
no
okei
gimme the instructions

luize says:
paned pesu sisse, valad pudelist vahendit sinna topsi (see läks küll veidi kõveraks, aga vala sinna 100-ni) ja siis uks kinni, valid pesuprogrammi, näiteks kiirpesu 35 min ja pesedki
pane sinna siis kirjud riided ja ikka rohkem kui kaks kleiti
otsi kastist, seal on veel
ja võta need kollased välja, kui nii kiire on

Martha says:
mitte must ja valge ainult kirju jah
luize says:
jah
Martha says:
aga need pole puhtad onju
kollased

luize says:
ei ole
tõsta samasse maha
ja pesu kuivab ka, vaata kas see on kuiv
muidu pole kuivama panna kuhugi
võid resti tuppa tõsta, siis kuivab ehk ära

Martha says:
okei
aga mihuke vahend ja mihuke on kiirpesu

luize says:
ainult üks vedel vahend on kapis
kiirpesu on see, mille märk on kell

Martha says:
ok

luize says:
pane temperatuur 40 peale

Martha says:
aga sinna karbi sisse ei pane midagi
sinna kus pulber käib
lükkan kinni lihtsalt jah

luize says:
mis masina küljes on, sinna ei pane midagi, lükka kinni

Martha says:
ok
mihuke see vedel pesuvahend veel on

luize says:
kapis kanistri sees
issand jumal pime oled

Martha says:
see on ju klaasipesuvedelik

luize says:
ei ole
see suur, viieliitrine on pesuvahend

Martha says:
kas sellel on punane silt?

luize says:
kust ma tean
seal rohkem ei ole selliseid asju, kõige esimene suur kanister, mis ette jääb, kui kapiukse lahti teed, vasakul pool

Martha says:
kas see on pesumasina kõrval kapis

luize says:
jah

Martha says:
miks seal siis autoklaasipesuvedelik peal kirjas on see on ju misleading

luize says:
sa ära seleta nii palju

Martha says:
ma sattusin segadusse ju

luize says:
jajah, ikka oled veel segaduses veel või hakkab üle minema juba?

Martha says:

ei ole siis
mis selle topsiga juhtus : D

luize says:
ei tea
väsis ära vist

Martha says:
kuidas ma saan siia sada valada kui see on täiesti paigast ära

luize says:
mahub küll

Martha says:
ja topsi panen pesumasina sisse?

luize says:
jah
Martha says:
mis siis kui see ümber läheb?

luize says:
nagunii läheb ju
pesu on sees juba?

Martha says:
jah

luize says:
sis on ok

Martha says:
HAKKAS TÖÖLE

luize says:
tore

Mõnusa ilma tõttu on blogi suvepuhkusel.

Aga kui hakkab sadama või midagi, oodake kohe uusi postitusi. Küllap midagi sellest, et näh, miks nüüd sadama pidi hakkama.

…panen selle paastumise-loo ikka lühidalt kirja. Viivitus on tingitud ka sellest, et lugu peaks ajakirjanduses ilmuma, aga eile selgus, et mitte enne järgmist kuud. No keda nii vanad uudised enam huvitavad. Aga jutt on pikk.

Ühesõnaga, algas kõik ühel kenal esmaspäeval, kui lasin härral ennast Tartu hotelli juurde paastulaagri bussi peale toimetada. Seal viiakse jah inimesed bussiga sinna, siis lukustatakse uksed ja nädala pärast alles viiakse kõik tagasi.

Minuga koos on Looduses 24 inimest, enamasti naised, aga mehigi sekka. Üksikuid ja paarilisi, enamasti eestlased, mõned venelased ja üks lätlane. Kellele eestlased kolmandal päeval ajaviiteks eesti keelt hakkavad õpetama, nii et ta käib pidevalt ringi, paberid näpus ja üritab ikka eesti keeles suhelda. Armas. Muuhulgas on lätlanna meie rühma kogukamaid. Üks sama priske proua on veel, suurima keskmiku moodustavad inimesed, kelle kehakaal silma järgi on kuni +15 ning siis kaks-kolm, kellele kehakaal ilmselt kõige suurem mure ei ole. Minul on enda hinnangul ka nii viis kilo veel üle, aga füüsiline vorm pole ilmselgelt parim. Niipalju siis kehakaalust, mis arvatakse olevat kõige põhilisem paastumise põhjus. Muidugi, toitumisest räägitakse laagris tohutult palju ja iga päev lausa loengus.

Saabumisejärgse arstikonsultatsiooni järel on päeva esimeseks protseduuriks massaaž. Seda tehakse muide iga päev, nagu ka hommikuvõimlemist, kepikõndi ning hommikust ja õhtust klistiiri. Et ma ettevalmistades olen eelmisel päeval samuti söömisest loobunud ja joonud ainult mahla ning teed, tunnen end kohale jõudes juba täitsa kergelt. Juua antakse mõrusoola lahust, mis on tõesti väga mõru ja halb, kuid toimib tõhusa lahtistina. Seda kodus samal eesmärgil arst siiski juua ei soovita, sest pideval tarbimisel mõjub halvasti, on koguni mürgine. Sea on hea teada, sest ma olen naisi kuulnud seda droogi pidevalt kehakaalu kontrollimiseks tarvitavat. Esimese päeva õhtupoolikul tunnen esimest korda ka tühja kõhtu, veidi uimase oleku viib sel õhtul ära 3 km kepikõndi.

TEISE PAASTUPÄEVA HOMMIKUL on ilm nii külm, vihmane, paha ja vastik, et õue minnakse tõrksalt. Aga peab. Pea on uimane ja valutab kergelt. Kahtlustan, et kofeiini puudus. Ühel toanaabritest on migreen. JA KÕHT ON TÜHI. Eile mõtlesin mitmel korral igasugustest söökidest, vaheldumisi oli soolase ja magusa isu. Ei tea kas sellepärast või siis unevajaduse vähenemisest tingituna olen ärkvel juba kella viie paiku, nii jääb see terveks nädalaks ja kogu taastumise perioodiks. Hommikune 4km kepikõndi väsitab päris ära, aga üldiselt on enesetunne hea. Teisel päeval antakse Looduses paastujatele lõuna ajal soolata juurviljapuljongit (selle täpne koostis jääb saladuseks), see lõhnab paremini kui ta tegelikult maitseb, aga toob kohe täiskõhu-tunde. Kaalukaotus esimesel päeval 1,5 kilo, aga eelmisel päeval olid mul riided ka seljas, lisaks tuleb arvestada vahepealsete klistiiridega. Üldiselt arvan, et kokku võiksin laagrist lahkudes kaaluda maksimaalselt 4 kilo vähem. Päeva parim protseduur- vesivõimlemine. Ebameeldivaim -  soolte sügavpuhastus, mida on tavapaketis üks kord, aga soovitatakse teha vähemalt kaks-kolm, et sooltesse kogunenud jääkidest vabaneda.

KOLMANDA PAASTUPÄEVA HOMMIKUL väike nohu. Ja lihased annavad tunda, see on kõndimise ja võimlemise tagajärg. Aga täna hommikul on nõrgema enesetunde kurtjaid juba rohkem ning arst jagab soovijatele lusikatäie mett. See on maailma parim mesi. Hingamisharjutusi on raskem teha kui eile, midagi on juhtunud kopsumahuga. Joogaga tegelejad teavad, kui oluline on hingamine, eksole, aga ma EI JÕUA HINGATA! Ehk siis sügavalt hingata, niisama sisse-välja käib õhk normaalselt. Veider. Täna läheb jalgade külma veega karastamiseks.  Arsti juures selgub, et vererõhk on normis, südamelöögid pisut kiired, aga see ei ole paastumise juures ebatavaline. Nö kõrvalnähtudna võib esineda veel nahalöövet, mida tekitavad pooride kaudu väljuvad mürgid. Minul ilmneb lööve kaelal, käsivartel ja seljal järgmisel päeval, aga see ei ole püsiv häda ning kaob kodus nädala ajaga. Kaalukaotus teisel päeval 900 gr. Nälga otseselt ei ole, aga on tunne, nagu oleks neli päeva olnud söömata.

NELJANDA PAASTUPÄEVA HOMMIKUL suurem nohu ja kogu keha on väga unine. Hommikuse kõndimise alustuseks on jalad nagu vatist. See läheb küll kolmanda kilomeetri alguseks üle, aga väsimus ei kao tegelikult terve päeva jooksul. Kogenumad paastujad räägivad, et neljandal päeval hakkab kogu olemine paremaks minema, arsti kinnitusel on see just aeg, kui organism lülitub ümber sisemiste ressursside kasutamisele, hakkab tootma hormooni, mis võtab ära söögiisu ning käivitab maksarakkude puhastuse. Et kroonilised haigused paastumise ajal võivad ägeneda, pole tegelikult ebatavaline, paast toob välja keha nõrgad kohad. Päeva „söögiks“ antakse täna kompotivedelikku. Ja puljongit ikka ka. Kuid muidu tuleb juua teatud kogus vett, minu puhul on selleks veidi üle kahe liitri. Arst tunneb huvi, kas sooviksin paastumist juba lõpetama hakata, ent otsustan vähemalt ühe päeva veel vastu pidada. Kaalukaotust kolmandal päeval 500 gr. Päeva parim protseduur on kahtlemata individuaalne vesivõimlemine, tõeliselt lõõgastav, soovitan kõigile seljaprobleemidega inimestele. Õhtuks olen tõesti väsinud ja veedan enamasti aega voodis lugedes, toanaabrid on kõik reipamad ja kõnnivad usinalt nii päeval kui õhtul.

VIIENDA PAASTUPÄEVA HOMMIKUKS on väsimus küll kadunud, ent hingamine jätkuvalt keerumile. Kõndida on raske, väsitav. Kaalukaotust neljandal päeval 900 gr. Õhtuks on väsimus veidi taandunud, aga tühja kõhu tunne püsib. Mõtted liiguvad sagedasti söögi peale, enamasti unistan liha söömisest. Liha aga ei ole soovitav ka taastumise ajal süüa, seega mitte lähema nädala aja jooksul. Mitu inimest ütleb, et taastumine kodus, kõigi heade söökide keskel, ongi raskem kui paast ise. Reegel on, et nii pikk, kui paast, on ka sellest välja tulek, ning söögiga järje pidamiseks saavad kõik kaasa vastavad nõuanded ning graafikud. Seda arvesse võttes otsustan järgmisel päeval taastumisega algust teha.

KUUENDA PÄEVA HOMMIKUL on koduigatsus paisunud nii suureks, et see päev jääbki minu jaoks selles laagris viimaseks. Soov minna on nii suur, et sellest arstile rääkima minnes tulevad lausa pisarad silma. Kinni loodusravikeskuses kedagi muidugi ei hoita, liiatigi olen paastumise juba lõpetanud. Mõne protseduuri ja arstliku läbivaatuse järel ongi selleks korraks kõik. Kaalukaotus kokku 3,6 kilo. Taastumise esimesel päeval saan süüa porgandimehu.

Nii pikalt paastumine oli minu jaoks esmakordne asi, aga see ei olnud ebameeldiv kogemus. Kui keegi küsib, kas soovitaksin, siis Looduses soovitaksin kindlasti.  Lisaks otseselt paastu toetavatele protseduuridele on seal ka palju sellist, milda tavaliselt spades teha saab, nii et lõpuks võib kogu asja võtta kui meeldivat puhkust ja keha värskendamist iluprotseduuridega.  Muidugi, rahakott peab olema puuga seljas ja kui plaan on tõsine, aga ressursse ei ole kohe hoobilt võtta, koguge enne raha. Pakett üksi on juba päris kulukas, aga lisateenused kõik maksavad. Ega nad seal soovitustega ka tagasi ei hoia, aga kui olete eelnevalt endal plaanid paika pannud, siis ei maksa ennast arsti “teie peaksite tegema neid protseduure”-jutust häirida, ega nad seal peale väga ei suru. Küll pakutakse  iga päev välja erinevaid asju (toidutalumatuse test, paastumisjärgsed droogid soolestiku mikrofloora taastamiseks), mille eest tuhandeid välja laduda. Sellest ei saa paljud muide aru, kui ma räägin neile paastumisele minekust, et mille eest seal makstakse, süüa ju ei anta.

Profülaktika mõttes soovitatakse lühidat paastumist kaks korda aastas, kevadel, et keha puhastada ja sügisel, et talvele tugevamalt vastu minna. Parim on seda teha just nii nagu minagi, puhkuse ajal, et sellele täielikult pühenduda. Paastumise juures ei olegi kõige raskem ilma söögita vastu pidada. Söömine kui selline ununeb juba teise-kolmandal päeval (see ei tähenda, et söögist ei võiks MÕELDA). Sotsiaalselt mitte kõige aktiivsem inimene võib avastada, et hoopis raskem on olla eemal kodust ja lähedastest. Samuti tasub realistlikult hinnata oma võimeid, plaanisin küll seitsmepäevast paastu, aga esimeseks korraks oli viis päeva küllaldane. Minul kahjuks ei ole ilmselt lähikonnast võtta ühtegi inimest, kellega KOOS seda teha. Tõsi küll, õde on enne käinud ja nüüd arutasime, et järgmisel kevadel võiks koos minna. Mu sõpradest ei teeks seda praeguse seisuga küll mitte keegi, sest nad a)ei pea seda vajalikuks ning b)leiavad mittesöömise ületamatu enesepiinamise olevat. Härra küll arvas veel kevadel, et võiks ju proovida, aga raha ei jätkunud. Ja ämm oleks tõsimeeli vist selle vastu sõdima hakanud, et ma tema pojakese niisugustesse afääridesse tirin. Et inimesed viiakse kiirabiga haiglasse ja kõik see jutt. Lisaks on paastulaagris keelatud (KEELATUD) suitsetada, trahviga ähvardades. Et teagi, palju seda trahviraha kogutud on muidu. Aga suitsetamisest võiks ju ka loobuda. Samas on paastulaagris nähtud ka mehi, kes vahepeal kodus söömas käivad, nii et…

Aga kui sõpradega minna, on ehk kergem, mul on päris võõraste inimestega koos olemisest lõpuks kopp ees. Ega inimestel pole midagi viga ju, aga ikkagi hakkab lõpuks närvidele käima, kui üks vanaema pidevalt heegeldab ja samal ajal telekas lihtsalt mängib toas, inimene välja minnes ei võta mobiiltelefoni kaasa ja see annab endast märku kõige nõmedama helinaga, mida sa võid ette kujutada (kusjuures telefon oli pidevalt juhtmega seinas, nii et me viimaks ettevaatlikult küsisime, kas ehk oleks vaja uus telefon muretseda või midagi) ning üldse… Tahaks olla omaette, üksi, lakke vahtida. Aga kui muud pole, astub viimaks ikkagi laulu ümisedes sisse see vene neiu, kes suurema osa päevast kusagil hoopis mujal veedab. Nii et kõige suurem katsumus on jah sotsiaalne surve.

Paastumiele järgnev taastumine on raskem jah. Mitte selle pärast, et tahaks kohe õudselt süüa. Minul näiteks ei hakka soolestik enne tööle, kui suure sundimise peale alles kuuenda päeva hommikul ja täiesti normaalne tegevus mingi kahe nädala pärast. Lisaks ütlevad töökaaslased mulle kolmandal taastumise päeval: “Sa näed ikka täiesti haige ja kurnatud välja”, mis paneb mind küll nördima, aga ega ei jõua eriti kaua ega kaugele kõndida küll. Seljavalud taanduvad ka, aga seda ilmselt massaaži tulemusena (muide, see tore massöör töötab Tartus ka, ma hakkan nüüd tema juures käima juhhei). Dermatiit esialgu kaob ka täielikult, et siis mõnele poole tagasi tulla. Ilmselt ei aidand siis. Soov kohvijoomise järele on küll vist jäädavalt ära läinud, aga kuna inime sööb silmadega rohkem kui päriselt, siis on ülesöömise oht kiire tekkima. Ehk siis ma tõsiselt kahtlen, kas suudan oma šokolaadiisu ikka ohjata. Praegu on enam-vähem.

Ja asja olemust iseloomustab üks mu kolleeg, kes teatas: “Ei mina hoian ennast sellistest asjadest küll kaugemale. Niimoodi võib mürgitus ju täiesti ära minna!”

Jaa, kirjutan paastulaagri muljeid. Praegu ei raatsi arvutit väga puutuda tegelt, puhkuse värk. Aga ikka kirjutan.

Praegusel majanduslikult raskel ajal tuleb igalt poolt teenimisvõimalust leida. Kõige hõlpsam on muidugi välja mõelda mõni maks. Et mul ei ole hästi võimalik kätt näiteks kaupmeeste, autoomanike või niisama maksumaksjate taskusse ajada mõne mõistliku ja põhjendatud asja tõttu, mõtlesin ma just praegu välja isikliku teenimisvahendi. Palun tutvuge: LOLLIDE MAKS.

Täiesti subjektiivselt hakkan ma ümbritsevate inimeste käitumise järgi otsustama, kui palju, millal ja kellelt loll olemise eest sisse kasseerida. Ei usu, et nälga jääksin, sest kasvõi selles ruumis, kus ma alaliselt tööd teen, on iga päev päris mitu lolli inimest. Võinoh, mitu inimest, kes sel hetkel lolli juttu ajavad. Või teevad mõne lolli tüki. Mina olen sunnitud seda kuulama ja pealt vaatama, seega mingi kümneka võiks ju iga kord vähemalt nõuda.

Natuke keeruline võib olla maksu iga kord kätte saada, aga hei! idee on põhiline. Edasi tuleb lihtsalt detailide kallal pisut tööd teha. Kuu aja jooksul saaks ma vähemalt lõunasöögi raha küll kokku, ma usun. Keegi ei tahaks ilmselt minuga enam ühes toas olla selle kuu lõpuks, aga selle võib ka teatud puhkudel plusspoolele kirjutada. No ja siis oleks põhjust ju hakata rohkem väljas käima, mõelda vaid! Eelmisel nädalal käisin korra Illegaardis ja seal tuli üks loll õhtu jooksul kolm korda esinema. Kolmesaja-protsendiline tulu! Mitte maast, vaid lolli käest leitud raha, jeerum küll!

Muidugi, kui lollil parajasti raha ei ole, läheb tüütuks. Detailid, detailid. Aga mõte on ju hea. Sel nädalal pole mul küll aega ja siis ma juba lähen puhkama, aga ma märgin seni kõik kenasti üles ning pärast jaanipäeva on paras nõudmas käia. Siis keegi nagunii ei viitsi mulle vastu vaielda.

Tegelikult tahaks mingi maksu neile tolvanitele ka peale suruda, kes WC-s käies ei oska enda järel puhast potti maha jätta. Peaks mõne hoiatava sildi seina peale panema, näiteks: KUULE PAKSMAGU; VAATA KUHU SA OMA JUNNID JÄTAD!

Olen oma töös komistama hakanud. Mitte nii, et mõnikord ei lähe töö hästi, kohe ikka iga päev tuleb mingi väike puterdus. Ilmsed märgid puhkuse vajadusest. Mul korra oli kuskil veebruaris ka selline tunne, aga see läks kuidagi üle… ma ei teagi kuidas mul õnnestus. Ilmselt mingi pikem nädalavahetus või midagi silus ära. Aga nüüd kuu algusest saadik ootab tegelikult puhkuse algust. On muidugi olnud ka intensiivne ja pingeline kuu, ehkki loomingulises mõttes kordaläinud. Seda enam olen nüüd puhkuse ära teeninud mu meelest.

Aga siiski, pisut võtab mõtisklema. Kas see ongi lähenev vanadus? Kui ärkad hommikuti ja saad aru, et ei ole öö jooksul välja puhanud? Või käib see lihtsalt tööinimese eluga kaasas ja kerge puhkus on selle parim ravi? Ma väga loodan küll. Igatahes on mul vähemalt natukene võimalust mitte-midagi-tegemiseks. Eile küll kõrvusasime kodus mehega oma puhkuseaegu ja selgus taas, et ei klapi hästi, aga meie algplaan nagunii ei teostu, nii et… jah. Ehkki ma ei ole kunagi olnud me-teeme-kõike-koos-tüüpi elukaaslane. Koos puhkamas käia on meil õnnestunud selle kuue aasta jooksul vist ainult ühel korral, seda siis tõesti nii, et lähme kodust ära ja puhkame koos. Ja oli väga nunnu ja tore. Aga see ei ole ju ometi kohustuslik.

Minu puhkus sel aastal algab nädalase paastuga. Jah, lähen paastulaagrisse ja olen selle tõttu õieti põnevil. Kui päris aus olla, siis kaasneb sellega muidugi natuke töö tegemist ka, aga mitte rügamist. Rohkem nagu oma keha kohta tähelepanekute tegemist, mida peaks ehk iga paastuja tegema. Nii et see ei loe. Ma rohkem muretsen, mis must PÄRAST seda nädalat saab. Tahaksin ju kõik õigesti teha. Ämm on muidugi päris kindel, et see on jamps ja loba ja üldse, paastulaagrist viiakse inimesed kiirabiga otse haiglasse, kui nad niikaua vastu peavad muidugi, üldjuhul kukutakse kolmandal päeval kokku. Õnneks ei pööra ma sellele eriti tähelepanu, mis ämm arvab. Mul on lootus, et saan oma kehaga natuke paremini läbi, sest hetkel on tunne, nagu oleks see veidi rahulolematu. Või kannatab siiamaani traumade käes. Ehk ma saan olukorda parandada siis väikese puhastuskuuriga.

Ülejäänud perekond on veidi mures selle pärast, et peavad ka selle nädala jooksul nälga kannatama. Ehk leiavad siiski toidu ka omal käel külmikust üles.  Ja on seda rõõmsamad, kui ma tagasi saabun, rõõmus, õhetav ja puhas

Noja ülejäänud aja ma siis puhkan. Vaatame, mis saab. Saab näha, kuidas jaanipäev paastujärgselt kulgeb, hihii. Mitte et ma kahtleks oma võimes mõõdukust järgida, eriline tarbija ei ole ma aastaid enam olnud. Aga siiski.

Tänu perekondlikele põhjustele on mul sel suvel kolme nädala pikkune luksuslik puhkamine. Päris harjumatu. Saab näha.

Ehk siis telekasaaga lõpetuseks selgus eile – mis wifi, juhtmega peab tigipoksi ühendama! Asjaolu, et ükski teine inimene firmast mulle peaaegu nädala jooksul seda ei öelnud, on muidugi hämmastav. Või siis ei tulnud keegi selle peale, et tarbija võib olla nii naiivne, mitte öelda lausaloll. “Aga tegelikult meil on ikka jube voolav kaader ka…” lausus elionimees vabandavalt, enne kui vannitoa ukse kaudu korterist lahkuda proovis. Ei tea, miks inimesed vahel niimoodi uksi segi ajavad.

Igatahes puuriti seina sisse tohutu puuriga jõletum auk, et seda neetud juhet sealt läbi saada. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas see looklev juhe ära kinnitatakse ja kuhu täpselt. Ma ei salli juhtmeid.

Sirt pole üldse ullemaks läind, kui enne oli.

Tigiajastu saaga meie kodus jätkub. Täna oli just uus ja huvitav peatükk, mille kohta sain pidevalt telefoniülevaateid. Nimelt töötab teine tigipoks küll, kui talle juhe taha suruda, loeb ja laeb ja mida iganes vaja on. Samas ei loe kumbki ennast teises toas wifi abil üles, viimane nupp jääbki vilkuma. Täitsa huvitav, kuidas see homme saabuv tehnik olukorra lahendab lõpuks.

Jääge kuuldele. Ma võtsin igatahes vastu otsuse, et mina neile midagi ei maksa, kui ei levi, siis on ilmselt nende endi süü. Jah. Mis nad siis lubavad.